Minski päevikud
Fiction is often the best fact.
William Faulkner
Ei mõelnud ma kaks korda, kui üliõpilasteatrist tehti ettepanek sõita Valgevene pealinna Minski. See tundus nagu taeva kingitus, puhkus viimaks – ma hõiskasin õnnest! Mõtlesin tegevust leida ajakirjanikuna: kirjutada kohalikust elust ja kultuurist teemal “Minski nightlife”. Kuid ettearvamatuil asjaoludel seadsid misanstseen ja absurd teele omad takistused – olin sunnitud teemat muutma ning see, mis Minskis tegelikult toimus, see on kõik siin kirjas. Või vähemalt on kõik see, mis ma sealt mäletan.
Proloog
Minsk on esimest korda kroonikates mainitud aastal 1067, kaks sajandit hiljem sai ta linnaõigused. Ajalooliselt kuulunud nii Leedu suurvürstiriiki kui peetud Tsaari-Venemaa oluliseks kubermangupealinnaks. Esimeses ilmasõjas vallutati Saksamaa vägede poolt, millele järgnes 1918. aastal “Valgevene Rahvavabariigi” moodustamine. Maailmakaardile joonistati uus riik, mille lõhkus Nõukogude invasioon aastal 1919. Järgnes sünge “Valgevene NSV”.
Enam-vähem nii on ka tänaseni.
Esmaspäev
Väljun bussist kell 9.24 hommikul – oleme ametlikult saabunud Euroopa viimase diktatuuri pealinna. Sitsid-satsid, kingitused, meened, jõud ja au. Bussijaamas on vastas giidid, kes ülejäänud nädala delegatsioonil valvsat silma peal hoiavad. Edasi suunatakse meid läbi linna gostinitsa’sse Sport.
Kiiresti asenduvad ootusärevus ja reisipalavik sügava igavusega. Tegevusetusega. Kolme tunni pärast olen õhupuudusest ja linna avarusest hämmingus, peaaegu šokis. Kas külastada teatrit? Minna kinno? NSV liidu rahvuspärandi või kunstimuuseumi? Või baari? Kus peitub võõral maal päriselu, mis toimub potjomkinluse seljataga? Tahan kohtuda rikkumata reaalsusega, kompida diktatuuri piire, suhelda inimeste, aga mitte robotega.
“Kolja? Privet.” – “Imja Madis, kak? Samagon? Kanešno!”
Sisenen lähimasse kauplusse: kaks õlut, pakk sigarette, suur pudel viina = 12 120 rubla, ümmarguselt 46 krooni.
Kõnnime räiges (õhtu)vines pärast viimast etendust edasi ööklubisse. Hiigelsuurte pumbatud kehadega mehed, kontsadel naised. Baar. Esimese asjana liiguvad inimesed tantsupõrandale. Baar. Gruuvime skätmänni ja teiste hittide taktis. Kõikjal peale tantsupõranda võib millegipärast suitsu teha. Baar. Turvamehed keelavad ööklubist väljumise enne planeeritud aega. Paranoia tööle! Baar. Esinema hakkab bänd – slaavi SKA kohtub balkaniga. Olen väga rahul. Ja sellest hetkest alates edasi enam ei mäleta.
Teisipäev
Vestlus kolleegiga.
“Poole pealt sa lahkusid?”
“Seda ma tean.”
“Ja siis sa kadusid ära ja me ei leidnud sind üles.”
“Kadusin ära?”
“Ja järgmine hetk, kui sind nägime, olid kultuuripalee ees, kui sa väljusid maruvihasena, karjudes üle platsi.”
“Karjudes üle platsi?”
“Kuradi robotid, robotid, raisk. Vabastage end, vabastage ja vabanega ikke alt.”
“Ossa raisk.”
Kell on 15.17. Hommikusöök. Enamik töölisklassi inimesi einestab Minski sööklates. Pakutakse vedelaks pudruks keedetud riisi, spartalikku salatit ning liha. Taimetoitlastel on raske. Ka lihatoidulistel on peaaegu võimatu – liha nimelt keedetakse. Biifsteek on keedetud, muna peale löödud. Komplektlõuna on “stolovajas” üsna kallis, 14 krooni.
Eksklusiivselt maitseb Belorusskii Balzam, kuus Olivaria (kuulsaim NSV Liidu aegne õlletehas) premium-tüüpi õlut ja pudel viina kohalikust Kristali vabrikust.
Nüüd tundub, et Minskis on niivõrd palju arvarust, nagu kusagil mujal maailmas ei näe. Arhitektuuriline avarus puiesteedel ja bulvaritel, kõrged fassaadid, mis kestavad kümneid kilomeetreid. Avarus on sm Lenini nägudes, mis üleval pilgul vahivad minevikku kõikvõimalikel väljakutel. Täheldan märkmikku: “Vaatavad meie moraalinorme.”
Pärast 1940. aastate pommitamist ehitati Valgevene pealinn nullist üles. Tulemuseks on Stalini märg unenägu (neile aga, kes seda ette ei kujuta, ütleme, et arhitektuuriliselt Lasnamäe), kus elab miljon kaheksasada tuhat inimest. Keset linna laiub diktaatori palee, mille peegelklaasidest läbi näha pole võimalik.
“Siin ei tohi pildistada!”
“Miks? Miks ma ei tohi teha fotot Lukašenka paleest?”
“Kohe ära kustutada!”
“Miks?”
“Kas sa ei saanud aru?”
(Tunnen, et sisikond pöörab korraga ümber: kas mind pannakse nüüd vangi?! Viimane võimalus end välja vabandada.)
“Ma olen kõigest turist.”
Miilits ägestumas, noogutan allaheitlikult.
Reeglina on ilm vihmane ning rõske. Minski värvid valge-punane sümboliseerivad igikestvat vabadusvõitlust. Valget ega punast pole kusagil. Vabadust pole samuti. On vaid hall, hall ja sünge. Viimased valimised peeti neli aastat tagasi. Komisjon välisvaatlejatega jälgis (nende hulgas ka Silver Meikar), et kõik toimuks legitiimselt. Häälte lugemisel kästi vaatlejatel teha 30 sammu tagasi – spetsialistid tegutsesid. Tulemus oli ilmselge: Lukašenka võitis ülekaalukalt kahekskümne kolme protsendise häälteenamusega. Sellele järgnesid rahutused kõige käredama pakasega talvel, kus enam kui
10 000 inimest seisid kolm päeva peaväljakul, nüüd siis nn Kalinovski väljakul, piiratuna politseist. Kolmandal päeval peksid rautatud saabaste ja kasteetidega eriüksuslased ülikooliõpilastest riigireeturid vanglasse. Ja sealt kohtusaali.
Istusin saali, aga enam ei näe. Etendus algab. Silmad ei seleta. Soovitan kolleegil tagasihoidlikku profiili hoida ning liigun tualetti. Monoloog peegliga: “Miks kultuurimaja juhataja kogu viina ära konfiskeeris? See sall kaelas soonib ja kägistab mind. See mu käsi tundub nii suur ja ahastav. Nii imelik. Mu käsi on... see on täis. Nagu inimese käsi. Läheme istume maha nüüd. Lava taha. Me läheme. Vaim tõrgub liikumise vastu. Ära tõrgu, jalg. Uks on siin. Avan ukse ja lähen lava taha, akside vahele. Tasa. Nad ei näe mind. Kas telefon on hääletu peal?”
Kolmapäev
On hommik. Märkan nätsuplekki voodi jalutsis. Sellessamas “gostinitsas”, kust meid kahe päeva pärast välja visatakse ning KGBšnikud toa läbi otsivad. Väidetavalt oleme öösel lärmanud ja toonud majja prostituudid.
Vestlus kolleegiga.
“Inimesed olid eile õhtul väga ärevil.”
“Miks?”
“Sa olid keset etendust publikust püsti tõusnud ning lavale kõndinud.”
“Ossa raisk. Ei ole!?”
“Ja seejärelel esinesid uskumatu monoloogiga sellest, et “te kõik olete robotid, me peame teid vabastama. Free your mind, and the state will follow. Te peate suunduma päikese poole, nagu kolm prohvetit Jeesus, Buddha ja Madonna on õpetanud.””
“Rääksin seda laval, inglise keeles?”
“Näidend seisis samal ajal. Tulid publikust inimesed sind ära viima, aga sa reageerisid ainult turvameestele.”
“Ossa raisk!”
Jalutame Jura ja Kostjaga admiraliteeti, sanktsioneeritud kultuuriõhtule.Kuigi kellaaeg on selle vestluse juures üsna varajane, hägustub kogu ülejäänud päev hullusesse. Samuti järgnev öö. Ja kõik järgnevad päevad-ööd.
“Kolme aastaga, mis on sellest möödas, kui viimati peatusin Minskis, tundub olevat üsna palju muutunud. Fassaad on kena. Mulle tundub, et hooned on korras. Kallimad autod liiguvad tänavatel. Kas toimub mingisugune majandusliku ja üldise heaolu kasv?”
Kostja vastab vastumeelselt: “Ei, ei, enam inimesi töötab valitsuse heaks. Väga paljud tulevad näiteks Venemaalt ning Lukašenka loob neile väga soodsad tingimused elamiseks. Luka ei lase kohalikel inimestel tööd teha. Kõikidel peale etniliste valgevenelaste on lubatud riigist lahkuda. Ma olen sellest nii väsinud.”
Epiloog
Perroonil on delegatsiooni saatmas Vabastatud. Ei teagi, kas tegime head või keerasime kõik lihtsalt perse. Kuid isegi nüüd, kaks kuud hiljem, ei lähe meelest nende noorte pühendumus võidelda oma keele ja kultuuri eest. Et kuuluda koerakujuliste tuhatooside sekka, filmide sekka, mil puudub sisu. Kuuluda kuniglikkusse, mis higistab Chiantit, rassistlike Cappuccinode, sentimentaalsete laulude, venivate novellide ja diplomaatilise techno juurde. Kuuluda kuhu? Euroopasse.
 |
