Kui vähimgi liigutus tundus liiast, rõõmustas paljusid, et 15. juunist lubati tänavaliikluses osalema e-scooter’ina tuntud elektrimootoriga pisisõidukeid. Üleöö ilmus Berliini tänavaile 2600 rohelist laenuriista, mille värv justkui kinnitanuks, et nendega sõites ollakse suur keskkonnasõber. Kahe esimese nädalaga said traumapunktid juurde palju tööd, kuna ka isesõitev liiklusvahend vajab õppimist ja soovitavalt kiivriga, sest juba on Berliinis esimesi surmaga lõppenud kokkupõrkeid raskeveokitega. Targem on e-sõidukile astudes olla kaine, mis tänavu tunduvalt lihtsam peaks olema, sest õlut on joodud esimese 6 kuu jooksul 140 miljonit liitrit mullusest vähem. Turuuurijad arvavad põhjust teadvat: olid ju eelmisel aastal jalgpallimeistrivõistlused. Seega tuleval aastal peaks õlu voolama nagu ennegi.
Statistikud oskavad lohutada ka neid sakslasi, kes teevad tasuta ületunnitööd. Hamburgi töötasuanalüüsi firma Compensation Partner küsitles 215 000 töövõtjat ja selgus, et terve karjääri jooksul tehtud keskmiselt 9655 ületunni eest (juhtide seas oli ületunde koguni 15 390) ei saa ligi kolmandik küsitletuist mingit lisatasu. Mis tähendab, et iga töövõtja on Saksamaal töötanud 13–23 kuud täiesti tasuta. Kuid ajakiri Spiegel lohutas: 10 aastat tagasi oli ületundide arv enam kui kaks korda suurem praegusest.
Ületundide nullimine tuleks välja, kui töötegijaid võtta oleks. Eks seda Saksa migratsioonipoliitika loodabki. Keset suve elas maailm kaasa konfliktidele Vahemere põgenikelaevade randumislubadega seoses. „Ega Itaalia ole Euroopa prahikogumisekoht,“ ütles siseminister Salvini, pidades silmas Sea Watch 3 omavolilist randumist, kui läks tarvis diplomaatia raskeväe operatsioone, et 42 pagulast maale saada. Sakslased olid kohe varmad Aafrika noormehi vastu võtma, kuid välisminister Maasil on valminud ka algatus, kuidas merehädalisi edaspidi ka ELi liikmete „abivalmite ühenduse“ vahel laiali jaotada. Heiko Maas loodab, et sel neljapäeval Helsingis toimuval justiits- ja siseministrite kohtumisel leitakse ühiselt „üle Vahemere saabuvatele väljakutsetele humanitaarne ja elluviidav lahendus“.
Oi, see hakkab põnev olema! Sest just äsja avaldasid kokkuvõtlikke ülevaateid nii Müncheni kultuuridevahelise integratsiooni komisjon kui ka Bertelsmanni uuringute sihtasutus. Esimesest saab teada, et suurlinnades ei moodusta need, kelle nime Saksa riik praegu kannab, enam ülekaalukat enamust. Esimesel kohal on Maini-äärne Frankfurt, kus kõige kauem elatud imelise multi-kulti lipu all. Suurlinnade kõrval on eriti Offenbach saanud migrantide lemmikuks, sääl on ainult 37% migratsioonitaustata elanikke.
Tigedalt tahavad ühiskonnakriitilised meeled närida ka lasteraha jaotamise kallal ELis. Rohkem kui eales varem, 536 miljonit eurot, maksis Saksamaa lastetoetust 291 tuhandele siin töötaja välismaal elavale lapsele, enamasti Poolas ja Rumeenias, kus ka kaheksa last pole haruldane.Saada vaesuses maal üle 2000 € kuus selle eest, et on lapsi – kui see ei stimuleeri iivet, siis mis veel?
