Kui Diori juurde tagasi tulla, siis moeringkondade kuumim kõmu just seda moebrändi puudutab. Ringlevate kuulujuttude kohaselt on väga võimalik, et disainer Hedi Slimane Diori kujundamist ei jätkagi. Nimelt saab eelolevas kuus läbi moelooja leping oma tööandjaga, uut lepingut pole aga pooled mitte veel allkirjastanud. Probleemiks olevat raha. Täpsemalt – härra Slimane polevat rahul oma palganumbriga. Nii ollaksegi valmis, juhul kui kokkuleppele ei jõuta, disainer sujuvalt välja vahetama. Vürtsi lisavad detailid, et Slimane tahtvat lisaks meestele ka naiste kollektsioone teha, moekontsern LVMH (Diori omanik) aga ei olevat nõus tema omanimelisse moemajja piisavalt investeerima. Moeilm ootab hinge kinni pidades lahendust.

Üleüldse on üha enam tunda “väikeste moeettevõtjate ja mitteprivilegeeritute” pahameelt suurte moeimpeeriumide aadressil. Eriti, mis puudutab (moe)pressi reklaamirahade abiga oma diktaadile allutamises. Olgu muuseas mainitud, et luksuskonglomeraadid pole vaid naisteajakirjade olulised sissetuleku allikad – sarnane positsioon olevat neil reklaamimahult ka kvaliteetsete ja sõltumatute päevalehtede juures, kus justkui üleöö on uuriva ajakirjanduse kõrvale tekkinud suht süüdimatus toonis loodud moe- ja tarbijaleheküljed, kus suurtootjate kaupadest heas valguses pajatatakse. Viimane nördimusnoot tuli juunikuise Prantsuse Vogue’i aadressil, kus kaanel näitlejanna Jennifer Connely justkui juhuslikult on pildistatud Balenciaga kleidis, stiliseerituna brändi konsultandi poolt ja pildistatud reklaamikampaania teinud fotograafi poolt. Oleks vist üleliigne mainida, et Connely sobib ideaalselt Balenciagat disainiva moetoimetajate lemmiku, Nicolas Cheaquiere’i nägemusega oma brändist.

Hiljuti demonstreeris aga Pariisi linnakohus, et moehiiud ei ole kaugeltki võitmatud. Nimelt oli õnnestunud Louis Vuittonil linnalt välja nihverdada otsus, mis lubas neil oma hiiglaslikku Champs-Elysé kaubamaja ka pühapäevadel avatud hoida (jah, selle ukse taga on järjekorrad nagu nõuka ajal piimasabas). Prantsuse riigis on aga pühapäeval lubatud töötada vaid väga piiratud nimekirjal, põhimõtteliselt vaid kultuuri-, turismi- ja reakreatsiooniobjektidel. Apelleerides oma väikesele raamatunurgakesele ja galeriikoridorile, oligi Vuittonil õnnestunud end kvalifitseerida kultuuriasutusena. Linna luba aga ei meeldinud poetöötajaid esindavale ametiühingule, kes selle edasi kaebas. Ja nii teataski pärast lühikest protsessi Pariisi linnakohus, et moehiid korralike kristlaste kombel taas oma poe pühapäeval sulgema peab. Otsuses seisis, et kohtunike meelest ei ole nahkgalanterii ostmine just väga kultuuriline tegevus...

Urmas Väljaots on ajakirja Trend moetoimetaja