Mööda Sepiku jõge
Andrus Hiiepuu reisib põrgukuumust ja sääseparvi trotsides läbi Paapua Uus-Guinea ürgmetsade ja leiab eest troopilise kiviaja.
Sepiku jõgi on üks maailma suuremaid jõgikondi, voolates üle tuhande kilomeetri ulja serpentiinina läbi mägede, vihmametsade ja soomaade ning suubudes lõpuks Paapua põhjarannikul Bismarcki merre. Sepiku ümbrus ehk kaldapealsed on põnevad selle poolest, et on olnud tuhandeid aastaid tihedasti asustatud elupaik kümnetele hõimukultuuridele ja keeltele. Kuigi tänapäeval liiguvad edumeelsemad kohalikud siin juba motoriseeritud kanuudega ja kannavad seljas läänelike šortse ja T-särke, siis eluviis ja kombed on endiselt väga paljus samad kui nende esivanematel sajandeid tagasi.
Alustasime Sepiku avastamist jõe ülemjooksult Ambunti külast, kuhu jõudsime pärast kahepäevast teekonda, loksudes arutult kihutava bussiga mööda maalilisi mäekülgi Gorokast Madangi, sealt lennukiga üle Sepiku valgala suunaga Wewaki poole, kust omakorda minibussiga mööda mäeharju ja auklikke teid Pagwisse, ja lõpuks kitsa ühepuukanuuga Ambuntisse. Selline teekond on tõsine seiklus koos sinna juurde kuuluvate üllatuste ja ootamatustega.
Lohutab vaid see, et mida raskemini on kohad ligipääsetavad, seda rohkem saab näha puutumatut loodust ning põnevaid hõimuinimesi ja nende erakordset kultuuri.
Meie giidi Cyrili kodu, mida peremehega mõnda aega jagasime, oli tüüpiline paarimeetristele vaiadele ehitatud hütt bambusmattidest seinte ja saagopalmi lehtedest katusega. Tube oli majas kaks – pererahva magamisruum ja üks suur eeskoda. Magasime eesruumis madratsitel sääsevõrgu all. Samas ruumis tegi peretütar nii meile kui kogu perele savikausile laotud tuleasemel iga päev süüa. Korstnat tare-tarekesel ei olnud ning suits otsis inimeste vahelt ise teed majast väljumiseks, meenutades vägisi meie suitsukodasid paar sajandit tagasi. Toit oli väga tagasihoidlik, valdavalt bataat, saagopalmijahust tehtud leib ning praetud kala. Maitset andsid juurde Wewakist kaasa ostetud konservid ja nagu meil kõnekäänuks sai – pole maitsetut sööki, on vaid vähe ketšupit.
Söömine toimus põrandal ja luksuslikku pesemisvõimalust pakkus vihmaveetünn maja ees, kust sai kopsikuga endale vett pähe kallata. Kui sellest küll ei olnud, võis end vabalt ka mudases jõevees loputada.
Vaikse ookeani saared – Paapua Uus-Guinea teiste hulgas – on olnud alati üks lääne misjonäride lemmikpaiku. Kuigi nende mõjutusel on kadunud inimliha söömine ja peaküttimine (veel nii mõneski kohas on alles verekivid, kuhu vastaste pead omal ajal trofeedena torgati), on kristlus endiselt sügavalt segunenud vanade uskumuste ja kommetega. Sepiku inimesed on tõsine nn krokodillirahvas, nad näevad nendes elukates suurt hingelist jõudu.
Kesk-Sepikus korraldatakse veel tänini initsiatsioone ehk meheks saamise riitusi, kus noorte metsaelanike rinnale, seljale ja reitele lõigatakse sadade lõigetena krokodilli nahka imiteeriv reljeefne muster. “Teostusviisilt” on see tõeliselt brutaalne vaatepilt, võiks isegi öelda, et piinamine. Oli suur juhus, et kui varahommikul Palambei külla jõudsime – pärast kolmetunnist ööpimeduses kanuutamist ja pooletunnist jalgsimatka läbi vihmametsa –, viidi just siin ellu kolme meheikka jõudva metsaelaniku initsieerimist, esimest sel aastal. Riituse toimepanekukoht asus mõnisada meetrit külast eemal ja siia võisid tulla vaid initsiatsiooni läbinud mehed.
Keskkond ei olnud meie mõistes kindlasti mitte hügieeniline, rääkimata protseduurist endast.
Alasti noormehed suruti palkidele lamama ning lõiked tehti žiletiteraga, kuid veel kümmekond aastat tagasi toimus see bambuseteravikuga. Et veritseva kihi alt nahka näha, puhastati seda aeg- ajalt määrdunud käterätikuga. Lõikamise protseduur kestis paar tundi, mille järel saabus protsessi kõige valulikum osa – vette heitmine ja mudase veega haavade hõõrumine.
Kui see üle elatud, määriti haavadele õli ning mehed viidi esimest korda pühamajja – Haus Tambarani, kus nad asetati trummimüdina saatel pidulikult lõkke äärde istuma. See pidavat aitama valu leevendada ja soodustama haavade kinnikasvamist.
Valud taanduvad mõne nädala jooksul. Seejärel tuleb selgeks õppida küla tarkadelt saadud õpetussõnad ja alles siis on õigus hakata mõtlema naisevõtule.
Haus Tambaran on Sepiku piirkonnale iseloomulik ehitis ja tähtis osa siinsete rahvaste kultuurist. Tambaran tähendab hinge ja Haus Tambaran tähendab maja, kus elavad hinged. Haus Tambarani nimetatakse tihti ka meeste majaks, sest siia võivad siseneda vaid initsieeritud mehed (ja tänapäeval muidugi juba ka valged turistid), kes istuvad siin tundide viisi mööda seinaääri kulgevatel vaiadele ehitatud bambusmattidel.
30–50 meetri pikkuses põneva arhitektuuriga majas asuvad ka tabuesemed, mida ei tohi mingil juhul puutuda.
Mõnedes külades, eriti Blackwatersi harujõgede ümbruses, võib näha kina ja toea merikarpe, mida veel üsna hiljuti kasutati kohaliku raha-aseainena. Selleks, et pärisrahale üleminek lihtsam oleks, andis Paapua riik rahadele samad nimed – rahaühikuks on täna kina, mis jaguneb toeadeks. Metallist ühekinasel mündil on isegi auk keskele tehtud nagu endisel kina merikarbil, et seda oleks lihtne nööri otsa lükkida.
Elu Sepikul ei ole lihtne, eriti naiste elu. Suuremas osas näebki siin tööd tegemas just õrnema soo esindajaid. Ka kalapüük on puhtalt naiste töö. Tõsi, ohtlik tegevus, nagu krokodillide jahtimine, on jäetud meeste toimetada. Ülejäänud aja võib kohalikke mehi näha meestemajades mõtisklemas ja elu üle arutlemas.
Käisime meiegi kohalikega ööpimeduses krokodille jahtimas, kuigi tulemus oli üsna nigel. Rohkem saime hoopis kalu, kes krokodillide sukeldudes hirmust veepinna kohale hüppasid ja hulgaliselt nõndaviisi meie kanuusse maandusid. Kinni õnnestus püüda vaid üks alamõõduline, alla meetrine krokodillibeebi, kes leidis uue eluaseme Cyrili koduses krokodillifarmis. Krokodillifarme või -aedikuid leiab siin paljude majapidamiste juurest nagu meil kanalaid.
Muide, krokodill, kelle Cyril meile õhtusöögiks valmistas, meenutas maitselt väga kanaliha.
Kui fotodel paistavad Sepiku jõe äärsed külad romantilised ja idüllilised, siis kohapeal olles lisandub siia põrgulik kuumus, niiskus ning lõputud sääseparved. Tegemist ju soomaaga, mis on malaariasääskede taimelava. September on Sepikul üks kuivemaid perioode ning sel ajal langeb veetase mitmeid meetreid madalamale, sulgedes juurdepääse järvedele ja küladele. Päeval on siin temperatuur lausa üle 40 kraadi ning madalas Chambri järves läheb vesi nii kuumaks, et selles võiks ilmselt isegi mune keeta. kuumenenud vees tekivad omakorda toksilised ained, mille toime suretab igal aastal hulgaliselt kalu. Veelindudel on siis tõelised pidupäevad, et mitte öelda söömaorgia.
Viie päeva jooksul sõitsime läbi peaaegu 500 kilomeetrit mööda pea- ja harujõgesid ning ega palju rohkem poleks füüsiliselt suutnudki. Meie giidi Cyrili kohta saab öelda vaid kiidusõnu, sest ta oli igati tasemel ja taibukas, orienteerudes hõlpsasti kõikvõimalikes jõesopikestes ja tundes kõiki külainimesi, kes vee ääres elasid.
Cyrili vanavanemad puutusid valgete inimestega kokku esimest korda läinud sajandi alguses ning see oli olnud kummastav kogemus. Suurem osa külast jooksis metsa pakku, kui valge mees mööda jõge paadiga tuli, vaid Cyrili hulljulge vanaisa oli südame rindu võtnud ja valgetele vastu läinud. See esmakohtumine lõppes kahjuks kinninabimisega, kuid kuidagimoodi õnnestus tal siiski end vabaks rabeleda.
