Turvatöötaja piilumas Saudi Araabia konsulaadi ukse vahelt Istanbulis. Foto: OZAN KOSE/AFP/SCANPIX

Trumpi administratsioonil pole seisukohavõtuga Iraani sanktsioonide valguses väga kiire ja Eestiski lipsab arvamusliidrite suust ja sulest avaldusi, mis loole küüniliselt viimast hinnangut annavad. „Mis sest ühe ajakirjaniku tükeldamisest ikka veel rääkida, see on ju Lähis-Idas tavapärane. Nagunii tapetakse seal iga päev nii palju inimesi, et neid ei loe keegi,“ leiab üks. Teine teab, et tapetu oli luurajast islamist ja tegu on „liigisisese konkurentsiga“, kolmas hakkab seosetult arutlema, et kas väljaannete peatoimetajast ning kolumnistist kadunu ikka oli või ei olnud „päris ajakirjanik“. Nagu siis oleks veretöö kuidagi vähem võigas.

See on viga – mõrv toimus meie liitlase juures, NATO liikmesmaal. Tänases maailmakorralduses on rahvusvahelised normid ja läbipaistvad liitlassuhted peaaegu ainsad Eesti trumpässad ja iga patrioot peaks suutma vähemasti osaliselt meie väärtusruumi silmas pidades türklaste ning sõnavabadust pooldavate araablaste tundeid mõista ja ka oma huvidega seostada.

Erinevalt Eestist, kus mõned peavad brutaalsust siinmail aktsepteeritud normaalsuseks, olid reaktsioonid Türgis ja Lähis-Idas pigem vastupidised.

Teiseks – Khashoggi tapmise küüniline käsitlus põlistab arvamust Lähis-Idast kui metsikust, tsiviliseerimatust ja olemuslikult parandamatust piirkonnast. See on ülimalt pealiskaudne – uurimisobjekti omaenda piiratud teadmiste ja eelarvamuste varal paika panna, samas oma fatalistlikust küündimatusest endale isegi aru andmata.

Erinevalt Eestist, kus mõned peavad brutaalsust siinmail aktsepteeritud normaalsuseks, olid reaktsioonid Türgis ja Lähis-Idas pigem vastupidised. Avalikkus on juhtunust jahmunud ning mõrv kedagi külmaks ei jätnud. Õud, kaitsetuse ning lootusetuse tunne tabas minu ajakirjanikest ja analüütikutest tutvusringkonda Istanbulist Ammanini ning Khashoggi kihlatule tuntakse kaasa. Tekkis hulgaliselt arutelusid autoritaarsete võimude karistamatusest ning sõnavabadusest ja liitlassuhetest. Asuti arutama Türgi moraalsest kuulumisest pigem Euroopa väärtusruumi ning võimalikke muutusi Lähis-Ida liitudes. „See lugu haiseb, ja vängelt,“ teatas mu sõber, karastunud Türgi ajakirjanik, usaldamata seni ühtegi allikat, tulgu see idast või läänest.

Loomulikult, on infosõdade ajastu ja kes skandaalist võidab või kaotab, seda tuleb pidevalt vaadata. Üks on aga kindel – ootused inimõigustele, arvamusvabadusele ning seaduste kaitsele Lähis-Ida ja Türgi inimestes pigem kasvasid. Võimustruktuurid ja -süsteemid on ülekohtused, läbipaistmatud ja vigased, ent tuleb tunnistada, et ka selle loo valguses on osalt põhjuseks lääneriigid.

„Humanism on ainus, ma julgen öelda, et isegi viimne vastupanujõud, mis meil on panna eba­inimlike tavade ja ebaõigluse vastu, mis inimkonna ajalugu moonutavad,“ ütles Edward Said, palestiina juurtega postkolonialismi uurija ja kirjanik (Orientalism 25 Years Later. Worldly Humanism v. the Empire-builders; E. Said). Alustaks sellest, et ei omistaks oma võhiklikkuse katteks teistele muutumatuid omadusi, kuna jääb võimalus, et paneme täiesti mööda.