Kuidas on üldse võimalik, et seadus lubas sellise kodaniku kautsjoni vastu vabaks lasta, jääb avalikkusele mõistetamatuks.

Samal ajal aga kutsutakse Austraaliat “hellitavalt” Nanny State’iks – siinne valitsus olla liialt kodanikku kaitsta püüdev ja liialt isiklikesse valikutesse sekkuv.

Näiteks tuldi läinud aastal välja regulatsiooniga, mis kehtestas lastehoiuasutustele hulga absurdseid nõudmisi. Nii ei tohi sünnipäevalaps koogil küünlaid puhuda, kuna see on ebahügieeniline. Kui on soov siiski traditsioonidest kinni hoida, tuleb võtta personaalne muffin ja sinna küünal otsa susata, siis puhu palju jaksad. Käsi tuleb puhastada alkoholi baasil tehtud desifintseerijaga nii enne kui ka pärast liivakastis mängimist. Mänguasju, põrandaid, ukselinke tuleb pesta iga päev.

Koolilapsi ähvardab nende lõunasöögi asjus kottide läbiotsimine. Nimelt plaanitseb üks Lääne-Austraalia kool hakata konfiskeerima õpilastelt kaasatoodud rämpstoitu. Kõigepealt kavatseb kool astuda samme, et ennetada “sobimatute valikute” kooli toomist.

15aastase Harley ema mainib, et temal küll probleemi pole, kui poeg võtab lõunasöögiks kaasa tüki kooki või paki kartulikrõpse. See olevat igapäevase lõunasöögi osa ja ema poolt heaks kiidetud. Kooli palvele “pakkida lastele kaasa vaid tervislikke lõunasööke, mis ei tekitaks neil õppimis-ja keskendumistaskusi” vastab ema väitega: “Nad ei taha ju seal istuda ja porgandit-sellerit närida, see (kook ja krõpsud) on toit, mida nad tahavad.”

Tervislik toitumine ja õppimine õigeid valikuid tegema algab kodunt. Kuid mis saab siis, kui kodus selliseid asju lihtsalt ei õpetata? Kui lapsele satub emaks naisterahvas, kes toidupoes riiulite vahel seistes karjub täiesti kõrist oma mehe peale (kõrval seismas kaks väikest last): “Ma ei kavatse siin pool päeva seista, et iga toote tagumist külge lugeda”?

Vahel tundub, et Austraalias on seadusetegijaist “lapsehoidjate” prioriteedid natukene paigast ära. Kas selle asemel, et püüda peensusteni kontrollida baktereid ja koolikotte (jättes need teemad siiski lapsevanemate mängumaaks isegi siis, kui meile tundub, et teatud osa ühiskonnast ikkagi vajaks ka selles valdkonnas rangemat reguleerimist), ei tuleks hoopis keskenduda reaalselt reguleerimist vajavatele valdkondadele. Näiteks tagada, et kautsjoni vastu vabastatud enam inimesi maha ei kõmmutaks?