Marika Villa

Kuusteist aastat on seda ehitatud, et kolme vähema asemele saaks pealinn viimaks väärilise aerodroomi. Juba on müüdud hulgaliselt pileteid, nii Berliini uue lennujaama lendudele kui avapidustustele, kuid ülemöödunud nädalal tõmmati pidurit, teatades, et tõusmiseks ja maandumiseks ei lähe enne sügist. Või talve. Või isegi aastat 2013.

Probleeme on tuleohutuse ja -tõrjega, kuid järjest avastatakse uusi ebakohti, mis samuti avamise tähtpäeva üha edasi lükkavad: reisijate ja pagasi registreerimise arvutisüsteemid streigivad, esinevat suuri ehitusvigu ja ülepea ollakse töödega graafikust maas. Teadjate hinnangu järgi olevat töökorras vaid 52% maapäälsest teenindusest. Ühesõnaga – BERist (nii on lennujaama kolmetäheline kood broneeringusüsteemides ja piletitel – toim.) on saanud enne valmimist ülemaine, kui mitte lausa ülemaailmne häbiplekk.

Võiks ju arvata, et kohalikud on harjunud seisakutega lennuvälja ehitusel, sest valmimise esimest tähtaega 2010 oli juba seitsme kuu võrra edasi lükatud. Omajagu on suutnud ehitust takistada ka need kodanikud, kes kurtsid lennulärmi üle ja nõudsid ei rohkem ega vähem kui lennuvälja viimist mujale või vähemalt lennutrassi kulgemist “mitte üle minu maja”. Ainult öiste lendude vältimise ja mitmete lennuteede muutmisega saavutatud kompromiss lubas seiskunud töid jätkata.

Huvitaval kombel oli Berlin-Brandenburgi rahvusvahelise lennujaama peaplaneerija Manfred Körtgen paari aasta eest kirjutanud doktoritöö ehitusettevõtmiste kompleksmeetmete optimeerimisest ehk siis sellest, kuidas kiiremini ja kokkuhoidlikumalt ehitada.

Küsitakse, kas mees ise on aru saanud, millest ta kirjutas (kui üldse kirjutaski ise). Imestatakse, et nii vastutusrikas, pikkade tööpäevadega amet jätab ikkagi hulga vaba aega dissertatsiooni sepistamiseks. Ja ennustatakse, kumb lendab enne, kas mees oma kohalt või osanikud Air Berlin ja Lufthansa lennurajalt.

Rahustuseks neile, kelle lennupiletil on pärast 3. juunit õhkutõusmise-maandumise lennuväljaks märgitud BER. Kõik reisijad suunatakse kas Tegelisse või Schönefeldi vanale lennuväljale, õhku kedagi ei jäeta.

Ühtki aeroplaani ei läinud vaja nädalalõpul toimunud Kultuuride karnevalil osalenute kohaletoimetamiseks – kõik elavad juba ammu Berliinis. Üritus, mis 1995. aastal multi-kulti mulli puhumise vaimus algatati, on nüüd, kus mull lõhki, kasvanud nelipühadeaegseks (ja neli päeva kestvaks) tänavapeoks peamiselt sisserännanutega täidetud Kreuzbergi linnaosas.

Pealinn näitab ennast turistidele parimast küljest: paljurahvuselise, elurõõmsa, värvikireva, mitmekülgse ja maailmale avatuna. Üle miljoni huvilise seisis kõnnitee servas, kui ligi 5000 rongkäigulist – täpsemini rongtantsulist – 70 rahvusest kulges muusika saatel läbi tänavate. Midagi Rio karnevalist olid toonud endaga brasiillased, aasta-aastalt uhkemates kostüümides aina tulisemat sambat esitades; lääneaafriklaste trummipõrinat oli kuulda kindlasti ida-Berliiniski; hiinlaste tantsulõvid olid küll hirmuäratava välimusega, kuid osavad trikitegijad; oli šveitslasi puhumas mägisarve ja šotlasi torupilli. Poolakad olid miskipärast riietatud nagu näärisokud, pahupidi kasukasse 26kraadises kuumuses. Leidus tulesülgajaid ja köietantsijaid, mustkunstnikke ja akrobaate, igasuguseid sööke-jooke, neist kõige popim caipirinha.

Kahju, et ühekordne peomeeleolu homseks unustatakse ja kõrvalisele vaatajale on jäetud mõneti moonutatud pilt justkui sõbralikust, vägivallatust, üksteist mõistvast ja austavast kooselust paljurahvuselises Euroopa metropolis.