Nahk üle kõrvade Aasia moodi
Kandy, Sri Lanka. Tänaval jookseb meile järele üks mees. "Kas te ei tunne mind ära, me ju hommikul kohtusime. Ma olen teie hotelli toapoiss. Kas te teate, et turistidele müüakse siin kaupu sada korda kallimalt? Kas te olete juba käinud batikavabrikus? Vürtsiaias? Elevantidega sõitmas? Jah?" "Ei, ei," valetame. "Toapoiss" jätkab: "Võin teid viia kohalike poodi, seal on head hinnad, raha ma ei taha. Aga kiire on, see suletakse viie minuti pärast!" Vaidleme tükk aega. Lõpuks jõuame märkamatult poeni kangialuses, kus rivis hunnikute kaupa pashmina’sid ja muid rätikuid. Sekkub müüja "Madam, teeme teile hea hinna 1200 ruupiat (ca 155 kr)! Aga kahjuks või õnneks me juba teame, et õige hind on alla 20 krooni.
Bangkok, Tai. Võtame tänavalt takso. Ei ole küll kollase- ja rohelisekirju, nagu peaks, kuid üritame hinna kokku leppida. Kokkuleppeks jääb 15 bahti ehk 5 krooni tund. Alustanud sõitu, algab taksojuhi jutt: Täna on Buddha päev. Jah, tore, nõustume meie, ka Sri Lankal on iga kuu Full Moon. "Kas te tahate tasuta sõitu? Kui me käime ühest kohast läbi, saan ma kupongile templeid ja tasuta bensiini." Samal ajal juba auto peatub. Juht jookseb uksi avama. Ja juba avanevad nelja turbanitega mehe abil järgmised uksed – seekord rätsepatöökoja omad. Appi, appi, appi, mõtleme. Töökotta me ei lähe, istume autosse tagasi. Algab uus vaidlus: "Madam, miks te ei taha tasuta sõitu? Ma ei saa aru. Te ei pea midagi osta, vaadake ainult neli minutit ringi." Ütleme, et tahame templisse, mitte viite ülikonda tuhande krooni eest. Kuhu me need paneme? Oleme ju seljakottidega. See taksojuhti ei heiduta. Lõpuks nõuame peatust ja väljume raha maksmata. Templisse jõuame lõpuks bussiga kolmveerand tunniga 6 bahti (2 kr) eest.
Kowloon, Hongkong. Lennujaama buss peatub 50 m kaugusel hotellist, kuid ikkagi tuleb enne selleni jõudmist läbida tõeline takistusriba. Tänav on rahvast nii täis, otsekui kõnniks seal kõik miljard hiinlast, ja igal poolt ümbrusest kostab vaid üks sosistatud sõnum: "Võlts-Rolex-kellad, võlts-käekotid, Cucci, Boss, Vuitton. Palun tulge vaadake. Oo, teil on Dieseli-käekott, meil on neid ka. Tulge, ma näitan. Ainult hetkeks." Ja neid pakkujaid on kümneid. Ja nad passivad seal ööd ja päevad. Ja neid ei heiduta isegi see, et me käime oma hotelli uksest päeva jooksul sisse ja välja viis kuni kümme korda – ikka on need väikesed hiinlased kohal ja pakuvad, pakuvad ja pakuvad kõike võltsi, mis neil on. Ja neil on tõepoolest peaaegu kõike.
Istanbul, Türgi. Sinise mošee ja Hagia Sophia vahelises pargis jalutab Türgi rahvariietes mees. Meie pildistame. Hetkega on vana meie juures ja pakub, et teeks meiega pilti, ja haarab mind kaenlasse. Samal ajal valab topsidesse mingit jäledat alkoholisegust vedelikku. Lööme kokku, juua eriti ei julge ja juba kõlab hädises inglise keeles: "Neliteist dollarit." Anname heldelt kaks ja vana on rõõmsam kui kunagi varem. Lahkume "sõpradena".
Dubai, Araabia Ühendemiraadid. Ärkan meie teisel Dubai-ööl hotellis täpselt kell 2, peas vasardamas ainult üks mõte – kus on meie Taist ostetud Vietnami kaabu, mida me olime juba nädala oma seljakoti küljes vedanud ja mida me polnud näinud alates sellest hetkest, kui meie kotid hotellituppa saabusid? Appi, toateenijad varastavad, oli esimene mõte. Dubais ei pidanud ju kuritegevust olema. Lõhnas pahanduse järele. Hotelli retseptsioonis kübara pilti näidates marssis üks administraatoritest aga kohemaid tagatuppa ning tagasi tulles oli tal peas meie kübar ja käes kast sildiga "Kaotatud ja leitud". Kübar oli koti küljest lahti tulnud ja toapoiss ei teadnud, kelle oma see on. Seega leidub ka ausaid inimesi.
