Nicaragua köievedu
Ei tea, kui palju tänapäeva Eestis enam köieveost mäletatakse? Vanasti oli see suurematel jaanituledel ja eriti kõiksugu kolhoosidevahelistel jõukatsumistel, jahimeeste või ühiskondlike liiklusinspektorite kokkutulekutel üks suuremaid tõmbenumbreid. Olin toreda spordiala juba isegi unustanud, aga siis juhtusin kogemata nägema selle Nicaragua versiooni.
Nicaragua köievedu algab bensiini hankimisega. Eeldusel, et raha on olemas, on järgmine probleem nõud, kus kallist vedelikku hoida. Bensiin on Nicaraguas kallis ja väikeses Bilwi rannikulinnas veel kallim kui mujal, sest kütus tuuakse siia mööda maanteed, millel tippkiiruseks sageli 30 km/h või vähem. Bensiini teekond Managuast Bilwisse pole kuigi pikk – umbes 500 km. Aga vihmasel aastaajal võib see kesta koguni kaks nädalat. Kuival aastaajal läbitakse vahemaa keskeltläbi 24 tunniga.
Kui kõik vanad ühegallonilised pesemisvahendi või toiduõli nõud on kokku kogutud, sodist, lögast ja rämpsust puhtaks loputatud ning kuivaks nõrutatud, algab takso otsimine. See on enamasti lihtne, sest Bilwis muud ühiskondlikku transporti pole. Tema punase saviga kaetud tänavad lausa kihavad imetillukestest mõlkis autodest. Enamasti on neis kunde sees, aga see ei loe midagi. Alati mahub juurde.
Kui minnakse köieveole, siis on lugu veidi erandlik, on vaja tühja või vahel lausa kahte taksot, et 5–7 meest ja hunnik tühje plastnõusid ära mahuks. Nii et oodata tuleb tavalise 2–3 minuti asemel koguni 5 või 10. Nicaraguas ja eriti veel Bilwis ei tähenda aeg kuigi palju. Seda on kõigil lõpmatult.
Bensiinijaamas täidetakse nõud ja sõit läheb ranna poole, sest Nicaragua köievedu toimub eranditult rannal. Takso, millel puuduvad amortisaatorid ja mille rattad hõõrusid vastu koopaid juba pelgalt meestekoorma all, on nüüd ranna poole liikudes üks suur molotovi kokteil. Pakiruum on maast laeni täis lekkivaid bensiininõusid, mõned neist on isegi tagaistmel olevate meeste jalge vahel, sest korkide asemel on nad suletud kilesse pakitud kaltsuga ja selliseid nõusid tuleb sõidu ajal püsti hoida. Hoolimata bensiiniaurude pilvest pooled taksos olevad mehed suitsetavad. Sellest kõigest hoolimata jõutakse rannale suuremate vahejuhtumiteta.
Köievedu ei peeta siinsamas linnakese rannal, vaid bensiin, köied ning mehed laaditakse paati ja kogu see kamp suundub merele. Mehi on enamasti 5–7, kuidas just juhtub. Linnast mõned miilid eemal suundub paat kaldale lähemale, nii umbes 50 meetrit veepiirist. Kolm meest hüppavad üle parda rinnuni vette, võtavad ühe köie otsa enda valdusse ja sumavad kaldale. Paat jätkab liikumist kaldaga paralleelselt.
Mingist hetkest alates puhas köis lõpeb ja edasi on selle külge rakendatud väiksesilmaline tugevast kapronist kalavõrk. Sealtmaalt, kus võrk algab, on nüüd köie küljes ujukid ja võrgu alumises servas raskused. Kuna tina on kallis, on raskusteks sageli augustatud rannakivid.
Varsti võrk lõpeb ja edasi lastakse üle parda taas puhast köit. Kuni lõpuks jõuab kätte köie ots. Kolm meest hüppavad taas üle parda ja seitsmes sõidab paadiga pisut eemale, jätab ta seal ankrusse ning sumab ise köievedajate juurde. Kaks meeskonda on tirimist juba alustanud. Nad ei ole näoga vastakuti nagu eesti köievedajad, vaid nende pilgud on suunatud mere poole, sinna kust tuleb köis. Pigem ongi asi nii, et mehed veavad köit merega, mitte üksteisega.
Kannad lükatakse liiva ja soonilised kämblad pigistavad köit, nii et sealt tuleb vesi välja. Aga kolme mehe jõud käib praegu merest üle – köiehunnik tirijate selja taga muudkui kasvab.
Seitsmes mees, kes paati ankurdamas käis, näib võtvat endale kohtuniku rolli. Ta sumab rinnuni merre, umbes sinna, kus on köie keskpunkt, jääb sellest mere poole ja liigub vee all kaldale läheneva võrgu ja köiega koos. Tundub, nagu kompaks ta varvastega põhja ning hoiaks vee all toimuvat oma kontrolli all.
Vesi on Nicaraguas aasta ringi umbes sama soe kui õhk, ligemale 30 kraadi. Pole mingit vahet, kas oled maal või meres, ühtviisi palav on kogu aeg. Seepärast pole ka köievedajail sooja ega külma, kas nad on kuivad või märjad. Otsekui selle kinnituseks liiguvad mõlema võistkonna kõige merepoolsemad tirijad varsti nabani vette. Tõmmatakse nii, et silmad punnis ja liikmed raksuvad.
Lõpuks on peaaegu kogu köis kaldal, meres on vaid viimane võrgusopp.
Kõigi meeste pilgud on naelutatud sinna, sest sealt tuleb auhind, see, mille nad merelt on võitnud.
Vanadel aegadel said eesti köievedajad auhinnaks enamasti diplomi ehk tüki tapeeti, nagu võistlejad seda lugupidavalt kutsusid, ja lisaks mõne suveniiri. Vahel harva pandi vahele midagi suuremat, nagu näiteks kast viina, mis siis pärast võistlust üheskoos suure rõõmuga ära pruugiti.
Nicaragua köievedajate auhind on sageli peotäis kassikala, mis viimase võrgusopiga maale tiritakse. Aga nende õnneks võivad nad pettumuse korral kohe kõike korrata. Revanšivõimalusi on just nii palju, kui rammu ja päevavalgust jätkub. Enamasti kestabki köievedu kogu päeva. Kui ühes kohas on meri kitsi, visatakse köis kogu kupatusega paati ning liigutakse uude kohta, kus kõik kordub.
Sageli minnakse jõesuudmetesse, kus vesi on pruun nagu kohv. Vanasõnagi ütleb, et sogases vees on kala lihtsam püüda. Jõgi toob džunglist pärit setted merre. Jõeveega tuleva sodi hulgas on ka üht-teist väikestele kaladele söödavat. Ja kus on väiksed, seal on alati ka suured, kes neid alla kugistada üritavad.
Kui meri on helde ja annab midagi enamat kui kassikala, puhastatakse see kohe merel ära ning pannakse kaasavõetud jääkasti. Nicaragua kliima pole naljaasi, ilma jääkasti ja puhastamiseta oleks meeste auhinnad poole päevaga riknenud. Kalad peavad aga vastu pidama ja lausa ülimalt värsked välja nägema kuni järgmise päeva pärastlõunani. Seda selleks, et meeste naistel, kes hommikul turule kauplema lähevad, saak kätte ei jääks. Kuna pakkumine on kõva, on Bilwi kalaturu ostjaskond hoolimata oma vaesusest ülimalt nõudlik. Kui kaubal on väikseimgi väsimuse tundemärk, ei osta seda enam keegi ja selle võib vabalt kerjusele kinkida. Selliseid ebamäärast värvi õudusi, nagu võib sageli näha eesti kalalettidel, ei õnnestuks siin sokutada ka mitte kerjustele.
Bilwis on raske müüa isegi värsket kala ja hind, mis temast saadakse, on naeruväärne. 50 cordoba (jämedalt arvestatult 1,5 eurot) eest saab turult ilusa kahekilose snook’i, mille püüdmiseks peab 7-meheline paatkond teinekord tegema mitu köietõmbamist.
Peale kõigi muude hädade peavad köievedajate auhinnakalad turul võistlema veel poriodava kilpkonnaliha, krevettide, krabide ja merivähkidega, sest Bilwi ümbruse meri on üks väheseid järelejäänud paiku maailmas, kus ka muid mereelukaid jätkub. Kui kunagi saab valmis Bilwi–Managua maantee, hakkab ilmselt külmutatud kala mööda maad liikuma sellistes kogustes, et kaovad kohaliku kalaturu odavad hinnad, kaob kala merest ja minevikku kaob ka Nicaragua köievedu.
