Nõiatrummide saatel
"Gabbe Ashlaha Asllat" on Petra Birehas Magga esituses müstiline lugu ja täidab kogu autokabiini. Olen ta nimelt hetkeks täiesti põhja keeranud. Põhja-Jäämere jäised tuuled vihisevad ja põhjapõdrad, kellad kaelas, jalutavad, just nagu neile pähe tuleb. Neljajalgsete sarviliste jaoks reegleid pole. Sissejuhatavale taustale järgneb rahulik ja sugestiivne saami joig.
Nelja riiki ühendav saami või lapi rahvas – heal lapsel mitu nime – katab suure ja väga rahuliku pindala. Leian spontaanselt kolm põhjust, miks just siia tulla. Kui oled väsinud ja tüdinud karussellist ja mürast su ümber, on siin vaikus, rahu ja loodus. Kui igatsed näha midagi unikaalset ja originaalset, mida raha eest kuskilt osta ei saa; kui tahad vahetada igapäevamenüü millegi vastu, mida sulle kodus ei pakuta. Ent kõige tähtsam oli lapi oma kultuur. Meie Rootsi TV 2 kaudu saame iga päev mõnikümmend minutit saami uudiseid, mis on Norra, Soome ja Rootsi TV ühistöö. Keele- ja kultuuriinimesena on juba kodus võimalik taibata, et paljud piirkonnad ei mõista teineteist ilma tõlgita ning et sõnavara on vastavalt paikkonnale seotud eluvaldkonnaga, milleks kõige enim leksikat ehk siis detailseid sünonüüme vajatakse – lumi, põdrad, linnud…
Ja siis algasid lumised mäed. Lähenesime Tromsøle. Suured laevad ujusid peegelsiledas vees, kuhu sillerdasid lumised tipud. Olen ju Norras korduvalt olnud nii puhkuse- kui tööreisidel ja tean väga hästi, et põhjapoolsed fjordid on silmipimestavalt kaunid, ent siinne ümbrus oli midagi muud. Saime luksustoa Saga hotellis ning läksime muusikakauplusi läbi kammima. Otsisin paaniliselt Mari Boinet, kes võitis vähe aega tagasi Kanadas vähemusrahvuste muusikafestivali ja esindas kogu Lapimaad, s.t rahvast, kes ei küsi riigipiiridest ning võitleb oma olemasolu ja lokaalse koloriidi eest nii keeles, kultuuris kui muusikas. Leidsime küll kõike muud, kuid mitte soovitud CDd.
Õhtusöögiks pakuti põdraliha rootsi lauas kõikvõimalikes vormides ning see on jumalik. See muide kuulus numbri hinna sisse nagu rikkalik hommikulaudki. Sain ka kööki piiluda. Põnev! Üllatav oli seegi, et kuulis nii palju Euroopa keeli – prantsuse (smoking Norra õhtulauas mõjus värskena), itaalia, inglise… isegi saksa, kuigi ajalugu silmas pidada pole viimased siin vist kõige populaarsemad, nagu rootslasedki. Esimeses Scandicu hotellis nähti vastuvõtus liiga hästi, et meie auto oli Rootsi registris. Kohti ei leidunud. Järgmise nurga taga parkisime pisut kaugemale ning kui küsisin prantsuse keeles, leidus ka lukstuba… Mäluga on imelikud lood, teatud asjad laagerduvad kauaks.
Kuidas tahes, olime südamest rahul ning järgmisel varahommikul jätkasime juba Djupviki suunas. Maastikud muutusid veel kontrastsemaks. Mäed olid kõrged ja maalilised. Kosed langesid teele ning kastsid neid kohati tõesti rikkalikult. Siin oleks juba olnud mõistlik omada maasturit, millel enam jõudu ronida ja kaalu teel püsida. Liikumine kulges eriti aeglaselt – osalt imeliste maastike, osalt põdrakarjade ja osalt soovi pärast tõesti nautida, mitte läbi kihutada. Kui lõpeks Nordreisasse jõudsime, oli kella järgi öö, ehkki päike paistis otse silmi, mis vägisi kinni hakkasid vajuma. Auto navigaator teatas, et nüüd tuleb võimalus ööbida ja tankida. Järgmine võimalus tuli alles sadade kilomeetrite pärast…
Otsustasime sedakorda valida sootuks teiselaadse ööpaiga. Astusin sisse esimesse eramusse, mis teele jäi, ning pärisin, kas kuskilt saaks üürida väikest suvemaja või vastavat (hytte). Olge lahke, vastas pereisa Jens, mõnekuine pisipõnn süles. Ta lisas sõbralikult, et neil on paarkümmend meetrit allpool, rannas, selline vana natuke eksootiline ja müstilise ajalooga tuba. Dušši ei ole, sooja vett ka mitte ning asjal tuleb käia kemmergus õunapuu all.
Läheme vaatama ja … armume! Ei, mitte teineteise, seda on kestnud nüüd juba aastakümneid, vaid majakesse. Alguses pakkusin välja, et seal võis elada kohalik troll või Nõia-Ella. Jens aga seletas vastutulelikult, et algul oli majake saun, siis koolihoone (!) ja lõpuks sai temast vabaajatuba. Hind mõnisada Norra krooni, mis oli naeruväärne, võrreldes eelmise öö kolme nulliga arvudega.
Pihtisin pereisale, et mul on veel üks unistus. Soovisin näha ehtsaid saami rahvariideid ja kuulata just Norra joigu elavas esituses, mitte auto valjuhääldajatest. "Pange aga kaminas tuli põlema ja hankige midagi hamba alla, küll siis tulevad ka joiud," kõlas sõbralik soovitus. Võtsime asja kerge huumoriga ja tunnistasime tillukesest ristaknast võileibade kõrvale merd ja Norramaa südaöist päikesekiirgust, kuni madalale uksele kõlas koputus. Kella ma igaks juhuks ei vaadanud. Pereisa oli saatnud vanema poja lisakaminapuudega ning käskinud midagi soojemat ümber panna, juhul kui me pole unehõlma vajunud. Olime kutsutud lõkketulele randa. Ühel naabriperemeestest oli veel paar viimast poissmehepäeva järele jäänud ja seda pidi ju tähistama!
Lõkke ümber kogunes kogu saami seltskond. Millised värvid kirkas öises igipäikeses. Rahvariideid on inspireerinud valgus… Meid tutvustati Ann Maryga, kes on lähedane sugulane Mari Boinele, kelle heliplaati nii paaniliselt Tromsøst olin otsinud. Ka tema laulis, ja sugugi mitte kehvemini. Pidu muudkui kasvas ja väge tuli lisa. Joigu jätkus varavalgeni. Sinna juurde sai kuuldud kogu perekonnalugu koos kuivatatud kala ja põdralihaga. Olime leidnud, mida olime otsinud – sõbralikud ja otsekohesed inimesed, erakordse muusika, kiirgava suveöö, kus pole veel selles kõrguses isegi ühtegi sääske, mere ja kõrged lumised mäed.
Jäi mulje, et Põhja-Jäämere läheduses kehtib teine aeg. Võib-olla oli see seotud suvise igivalguse ja päikesega. Võimalik, et talvepimeduses elavad nad teises rütmis, ilma et seda ise märkaksid. Meie olime aga saanud vabaks millestki painavast.
