Shutterstock

Ka Singapuri Hiina Orkestri hiljutisel esinemisel Kontserdimajas sattusin ühena vähestest kohale läinud eurooplastest justkui ise Singapuri, nii arvukalt oli idamaalasi kokku toonud peamiselt Aasias tuntud SCO, mis siiski paaril korral ka Euroopas, näiteks Ungaris ja Suurbritannias, on esinenud. Kontsert Berliinis pidi Singapuri vabariigi saadiku sõnul peegeldama kahe piirkonna mitmekülgselt arenevaid kultuurisuhteid: nii mängides hiina orkestrimuusikat Saksa ühes vanimas (1821) kontserdisaalis kui ka Bachi 3. orkestrisüiti traditsiooniliste hiina instrumentidega esitades.

Kuna olen suur rahvapillide fänn, siis läksin kontserdile ootustega, mis täitusid osaliselt. Kui keelpillirühmas on viiuli asemel erhu, põlvel püsti hoitav keelpill, mille kahe keele vahelt libistatakse poognat, vioola asemel liuqin ja pipa, harfi asemel koto ja zheng, siis oli nende kõrval üllatav näha siiski ka tšellosid ja kontrabasse. Puhkpillirühm koosnes eranditult traditsioonilistest hiina pillidest, paljudel sajandite pikkune iga. Värvirikkad ja uudsed on sõnad, millega iseloomustati orkestri kõlapilte, ka suurepärase viiulisolisti Kam Ningi saatjana. Seevastu hiina tänapäevamuusika polnud põnev, vaid ammu kuuldud. Tuttav lapsepõlvest N Liidus, kus muusikas pidi kangastuma õnnelik rahvas ja sotsialismi õitseng. Kujutlus maalis ette isegi toonase pildi, kuldse viljapõllu kolhoosiesimehega keskel, juhuslikult juurde astunud parteisekretäriga, mõlemal rukis rinnuni (hiinlastele siis kõrvuni), eemal töötamas kombainid, ja optimistlikud viisid marsirütmis: hopsassaa ja trallallaa, trillallaa ja trullallaa! Kuid eks säärane olegi hiina kultuuri poliitiline sõnum Euroopale ja maailmale.

Pandabeebi Berliini loomaaias
Berliini loomaaed / Reuters
Hiina RV suhteparanduse katseid lääneriikidega tuntakse pandadiplo­maatiana. Alates 1972. aastast, kui Mao ise USA presidendile ­Nixonile pandapaari kinkis, on seda tehtud veel 23 korda, kuid alates 2007 enam mitte kingitusena, vaid välja üürituna. Sellegipoolest on suur au, kui Hiina oma mustvalgeid ­diplomaate kellelegi loovutab. Tugevaid majandussidemeid näikse eelistatavat. Kaks aastat tagasi saabusid Meng Meng (Unelmake) ja Jiao Qing (Aardeke) Berliini loomaaeda ja sest pääle kasseerib Hiina nende eest miljon dollarit aastas (üürileping on 15 aastaks). Toona kiitis kantsler Merkel ­sujuvat koostööd Hiinaga peatselt algava G20 ettevalmistamisel. See oli tugev posi­tiivne poliitiline sõnum ja vaikimine inimõiguste rikkumisest ühtlasi. Armsad karvased diplomaadid meeldisid mitte ainult ­zookülastajatele, vaid ka teineteisele. Parajasti siis, kui Hiina surus maha meeleavaldusi Hongkongis, üllatas Unelmake vastsündinud pojaga, tunni aja pärast teisegagi, mis pandade puhul väga haruldane. Roosad meriseapõrsa suurused pandad kutsuvad mõistagi paljudes esile sümpaatiat ja nunnutundeid ja on Hiinale vaieldamatult väärt jutualternatiiv brutaalse Hongkongi terrori, inimõiguste rikkumise, dissidentide vangistamiste või Tiibeti vabadusvõitluse üle arutlemisele. Kõik need jäid tagaplaanile või unustati hoopis, kuna kaksikute sündimise sündmus vallutas meeled ja ajakirjanduse. Saksa loomaaedades on kombeks küsida nime panekul abi kodanikelt, kes on alati väga hakkamas. Juba on soovitatud panna värsketele hiina saadikutele nimeks Vabadus ja Demokraatia, kuid seda ei julge Saksamaa iial. See rikuks ju riikide vahelisi suhteid ja mine tea, äkki tahavad hiinlased pandasid tagasi. Seni on nimefavoriidiks Hong ja Kong, kuid karta on, et needki meenutavad liiga otseselt toimunud kokkupõrkeid. Ehk jääb siis Fritz ja Erna?

Kahest kirjeldatud Hiina-elamusest on pandapojad kahtlemata esikohal.