Dalston: üks Londoni 35 olulisemast keskusest linna kirdeosas. (Foto: Topfoto/Scanpix)

Londoni kompaktse ja kohustusliku keskuse saab läbi joosta paari päevaga. Ainult kindlus Tower of London jääb veidi kaugemale ning muidugi Camdeni subkultuuridest tiine turg – mille nuusutamiseta pole mõtet algajal metropolist lahkuda.

Nädalavahetusel tuleb hommikul veebist järele vaadata, mis metrooliinid remondis on, et teaks aega plaanida. Õnneks suunatakse inimesed alati asendusbussidele. Ja buss on odavam kui rong.

Transport on üldse Londonis üks peamisi kuluallikaid. Seepärast tasub lühemaid otsi ja ringe teha munitsipaaljalgrattaga, mida kutsutakse linnapea järgi Boris Bike’iks (ametlikult Barclays Cycle Hire). Ligipääsutasu on veidi üle 1 euro päeva eest ning kui poole tunni kaupa võtta, ei maksa rent midagi. Tasuda saab 570 laenutuspunktis pangakaardiga.

Ratas on Londonis sageli just see kõige kiirem liikumisvahend. Nii väntavad mu sõbrad imepeenikeste kummide krudinal iga päev Brixtonist kesklinna tööle – see on 7 kilomeetrit – jalgrattaga.

Brixton asetseb Lõuna-Londonis. See on üks neist piirkondadest, mida aasta eest noored märatsejad rüüstasid. Juba ennegi oli sel kuulsus, kus paralleelselt toimetasid kuulid ja cool’id. Täna edestab cool’i-faktor kuuli-faktorit. Nii leidub Brixtonis linna kiidetuim pitsakoht Franco Manca ja ihaldusväärseim burgeriresto Honest Burgers.

Viimases on reeglina tunnised sabad. See tähendab, et nad võtavad su numbri, suunavad su kõrvale baari jooma ja saadavad sõnumi, kui laud vaba.

Brixtonis asub ka Londoni legendaarsemaid kontserdilavasid Brixton Academy. Novembris astuvad seal lavale näiteks Robyn, Nightwish ja Motörhead.

London koosnebki väikestest linnadest, kus on alati oma peatänav ning kõik muu eluks ja elu nautimiseks vajalik.

Rusikareegel, muide ka Berliini puhul, on see, et ida pool hõljub boheemlik vaim ning läänes lakutud õhustik. Kontrastide armastajale on suurlinn paradiis.

Tahad, uudistad härrasmeeste poolt peetavas New & Lingwoodi poes 50euroseid sokke, ahhetad Turneri meremaalide ees ning lased endale teetseremoonia korraldada. Tahad, pikutad patjadel ja naudid uusaegset sõnaseadmise ja -esitamise kunsti spoken word’i, misjärel sööstad kleepuvate laudadega urkasse, kus õlu odavam kui Eestis, ning hommiku eel kuuled tantsuklubis esimest korda seda muusikastiili, mis vahetab aasta pärast Hollywoodi filmitreilerites välja dubstep’i.

London on maailma kultuuride sulatuskatel number üks. Ideaalne koht selleks, et end kohustuslikelt turismiradadelt kõrvale juhtida.

Minge näiteks Dalstonisse! Sinna ei käi isegi metroo (underground), vaid hoopis alternatiivne ja taevale lähem rongisüsteem overground. Saab ka bussiga – nr 149 viib sinna otse Liverpool Streeti jaamast.

Dalston on osa kurikuulsast Hackney piirkonnast, mille ängist saaks teha sihukese “Sügisballi”, et anna olla. Rajooni kuvandi päästmiseks rajati osalt Hackney territooriumile ka olümpiapark.

Dalstonis olid veel mõne aasta eest väga selged no-go-zone’id, kus viibimine võrdus tüli otsimisega. Nüüd on end seal sisse seadnud kogu linnas kuulsust kogunud türgi söögikohad (näiteks Mangal Ocakbasi), kunstnikud (näiteks galerii Maybe A Vole), kohvikud (näiteks Tina, We Salute You, mis ühtlasi tegutseb näitusepinnana) ning muusikaklubid (näiteks Shackwell Arms, kus ühtelugu ka tasuta kontserdid toimuvad).

Niisugused nurgatagused turistivabad asumid, kus eputamine on viidud miinimumini ja sinu ümber käib reaalne elu, ongi suurlinna suure saia sees ühed peamised rosinad. Head nautimist!