TULUS ÄRI: Mõnigi müügikoha üürinu teenib menukal Saksamaa jõuluturul kolmandiku tervest aastatulust. Pildil Bremeni jõulturg. Foto: Focke Strangmann/Scanpix

Kaua enne, kui hakatakse ise valmistama advendikalendreid, mille 24 uksekest või aknakest peidavad tillukesi üllatusi, on siinne kaubandus end häälestanud jõulu­lainele, pakkudes juba augustikuus piparkooke ja septembris jõulustritslit, kui silmas pidada tüüpilisemaid pühademaiustusi. Ka ­punases fooliumis šokolaadivanadest on lastel isu ammu täis söödud, nii märgitseb jõulude erilisust ainult ­kuuse tuppatoomine ja kingitused puu all. Tänavu on müügis kuused peaaegu topelthinnaga, sest sooja suvega olid kooreüraskitel suured peod ja pered, mis kuusekasvandustele palju kahju tegid. Sestap maksab sakslaste meelispuu kaukaasia nulg 18–24 €/m, hõbekuusk 10–16 €/m ja lihtne kuusk 6–10 €/m. Mullu müüdi Saksamaal ligi 30 miljonit ehtsat jõulupuud, millest kolmveerand kaukaasia nulud. Nemad ei torgi nii nagu hõbekuused ega viska okkaid ­vaibale: mõni on kiitnud, et temal seisab jõulupuu jaanipäevani ja kauemgi. Tavalist kuuske, millel tugev ­kuuselõhn, on söandanud tuppa tuua vaid kuus protsenti sakslastest ja ega neid väga pakuta ka. Mu aastaid tagasi aeda istutatud potikuusk on praegu juba „lakke kasvanud“: mõne meelest ehk paras kirvega kallale minna, selle asemel eputab ta selgi talvel okstele seotud lintidega.

Tavalist kuuske, millel tugev kuuselõhn, on söandanud tuppa tuua vaid 6% sakslastest.

Või mis talvel! 8 kraadi päeval, 2 kraadi öösel, rändlinnud pole ennast teele sättinudki, kuldnokaparved ­ootavad leivaraase nagu varblasekari, ja parajasti näen kaelustuvipaari, kes tavaliselt on alles veebruaris pesapuule tagasi saabunud. Ka pole Berliini senat tänavu loovutanud metroojaamu kodututele külmavarjuks, mis, mööngem, oli mittekodututele üsnagi ebameeldiv.

Võib arvata, et soojaga ­tehakse jõululaatadel paremat äri. Neid on üle Saksamaa üksteist üle trumpamas, umbes 2500, kõik tillukesed piparkoogimajad ühtviisi tuledesäras, paksus hõõgveini ja praetud mandlite lõhnas, jõuluviiside ja glasuuritud õuntega. Kolm kuni viis miljardit eurot on „Wirtschaftsmagazini“ ennustatud käive ehk teisisõnu – kauplemine jõulutunnete ja -meeleoludega on miljardeid sisse toov majandusharu. Mõnigi müügikoha üürinu teenib siin kolmandiku tervest aastatulust. Nürnbergi ja Dresdeni maailmakuulsate jõululaatade kõrvale on viimastel aastatel pääsenud ka Hamburg, München ja Berliin. Viimases on kokku 60 laata, kus hõõgveini juua ja kunstlumel kelgusõitu proovida. Mullu oli laadahuvilisi välismaalt umbes 3 miljonit ja majutajad väga rahul. Et siin pole unustatud 2016. aasta terroriakti, nähtub rohketest politseinikest, kes tunduvad olema suuremas mures kui hõõguvate põskedega laadalised. Allahiusulistele on jõululaat kindlasti väljakutse, sest kus mujal veel saab ühekorraga hulgale uskmatutele näidata, kes on akbar! Ja sel reedel Brandenburgi väravate all toimunud palestiinlaste meeleavaldus teemal „Jeruusalemm on meie!“ ei tekitanud erilist turvatunnet, kuigi see möödus suhteliselt rahulikult. Samas – mu lemmik­kuusemüüja oli türgi koolipoiss Südsternis. Siis oli ta 14, „aga ma müüsin juba kaheteistkümneselt“, vastas ta mu küsimuse pääle. Tegi rõõmuga tööd ja tuli hästi toime.

Jõulud on sakslastele, vähemalt neile, kes usuvad Jumalat ja kirikus käivad või siis lihtsalt traditsioonist kinni peavad, lihavõtete järel tähtsuselt teine püha. Igal aastal kahaneb usklike arv, 2018 astus kirikust välja 436 000 inimest (katoliiklasi ja protestante peaaegu ühepalju) ehk umbes 2%. Kui vihaselt käib võitlus iga hinge pärast, näitas üleeilne kohtuotsus 66aastase DDRis sündinud naise üle, kellelt kirik nõudis välja kirikumaksu 1900 eurot. Ta oli imikuna küll ristitud ja seega kirikumaksukohuslane, kuid ei teadnud seda enne, kui maksunõude kätte sai. Kommunistliku FDJ-lasena pidas ta end, nagu paljud DDRi kodanikud, konfessioonivabaks ateistiks, nagu kirikust vormikohaselt välja astunud vanemadki, kes arvasid seda tegevat ka viieaastase tütre eest. Sellele vaatamata tuleb naisel kirikumaks (9% sissetulekust) tasuda tagantjärele. Ei lugevat, kas inimene peab ennast usklikuks või mitte, loeb ristimisefakt. Ja väljaastumise dokument, mida loo tegelasel ette näidata ei olnud. „Kuid viimane sõna pole veel öeldud,“ arvas advokaat.

Kas pole meeleolukas jõulukingitus talle kiriku poolt?