Olin Türgis sufi
Ingvar Luhaäär otsib lähedust jumalikuga – ja Lõuna-Türgi tõelisi vaatamisväärsusi.
Lõuna-Türgi suureks paisunud kuurordipiirkonda korraldatakse sageli huvireise. Koloriitsed mägikülad ja vanad kindlusemüürid on siiski vaid “Harju keskmine”, samal ajal kui ainult pisut kaugemal leidub maailmatasemel vaatamisväärsusi, milleni jõuavad kahjuks vähesed. Minu jaoks sai eriliseks reisisihiks Türgi vana vaimne pealinn Konya, kus praegugi elavat kõige targemad imaamid. Juba sõit ise oli elamus – läbi ja üle Tauruse mägede (teed on Türgis märksa paremad kui meil, iga vähegi suuremat linna ühendavad neljarealised kiirteed). Teel jätsid kõige sügavama mulje noored kuuskedena tunduvad liibanoni seedrid – täiesti arusaamatuks jäi, kuidas nad püsisid mäekülje sisse raiutud tee järsul klibusel seinal, kus pealegi polnud mulda ollagi – taimemaailma alpinistid!
Kohe sõidu algul tundis taksojuht Mustafa huvi, mis usku ma olen. Teadsin juba: sellise küsimuse peale ei maksa ehmuda, et nüüd oled ekstremisti-terroristiga kokku sattunud. Eurooplasele, kes usuasjus leige ja tunneb ehk selles osas alateadlikke süümepiinugi, on see piinlik küsimus, mida tavaliselt ei esitata teisele isegi pikemaaegse tutvuse korral, islamimaailmas järgneb see aga täiesti loomulikuna kohe, kui on küsitud, kes sa oled ja kust tuled. Paljud meie inimesed mõtlevad sel puhul pingeliselt: kristlasi nad ju ei salli, ütlen parem, et olen ateist. Aga see oleks viga. Musulmanid tunnistavad ka judaiste ja kristlasi kui “raamatu rahvaid”, nad peavad pühakirjaks Moosese viit raamatut, Taaveti laule, Uut Testamenti ja Koraani, viimast muidugi ikka kõige ülemaks. Kristus on neile üks prohvetitest nagu ka Muhamed, keda jällegi loetakse kõige tähtsamaks. Kui sa aga ütled, et sa midagi ei usu, siis oled sa nende silmis loom.
Mina rääkisin enda kohta päris ausalt: “Tunnetan inimkonna religioosset kogemust ühtse tervikuna ja püüan võtta sellest parima.”
“Siis oled sa sufi,” naeratas Mustafa. Ta hääletoonist oli küll selgelt tunda, et päris sufiks ta mind muidugi ei pea. Kus nüüd seda – pole ma ju muhameedlanegi!... Aga midagi oli ta õigesti ära tabanud.
Konyasse kutsus mind soov ära käia ühe kõigi aegade suurima luuletaja Rumi haual. Moslemi kultuuris on muide inimese surmapäev palju olulisem kui sünnipäev, mida sageli isegi ei mäletata: sündis väike laps siia ilma, no eks vaatame, mis temast saab... Surm on aga pidulik sündmus, sufi lahkumine valguse maailma, seda tähistatakse suurelt veel aastate möödudes ja üldsegi mitte leinameeleolus. Islamimaailmas on Rumi müstiline armastusluule väärtuselt Koraani järel kohe teisel kohal. See on väga kõva sõna, eriti kui arvestada, et ta kirjutas vanapärsia, mitte moslemite pühas araabia keeles.
Edasi mainisin jutu sees, et ka meie keeles saab nüüd Koraaniga tutvuda. Mustafa tundis huvi, kas oleme tõlkinud Allahi Jumalaks või jätnud Allahiks. Ütlesin, et Jumalaks. Mustafa möönis, et Allah on tõesti sama Jumal, kes tegutseb Piiblis, kuid ometi jäi tal nagu midagi kripeldama. Mulle meenus, kuidas olin kord Mumbai muhameedlaste linnaosas Dajan Ahmetovilt küsinud:
“Sina tead nii Jehoovat kui Allahit, mis sa võrdluseks ütled?”
“No Allah on ikka vingem vend,” levis lai naeratus üle Dajani näo.
Tegime peatuse teeäärses kohvikus. Sain oma türgi kohvi joodud, kui tuli Mustafa ja teatas rõõmsalt, et Allahi võib tõesti Jumalaks tõlkida – tema helistanud vahepeal Konyasse imaamile...
Kui Rumi 1273. aastal suri, annetas kohalik sultan ta hauapaigaks oma roosiaia. Roosiaed on alles nüüdki, kuid haua ümber, õieti selle kohale on kerkinud uhke hoonestik paljude võlvide ja kuplitega, mis on olnud sajandeid koduks sufide ordule. Otse haua kohal kõrgub rohekassinistest kahhelkividest torn. Hoones on teisigi Rumi järeltulijate ja järgijate haudu, samuti kallihinnalisi käsikirju. Pärlmutriga kaetud kastikeses, mis on omakorda suletud paksust klaasist vitriini, on kas üks Muhamedi habemekarv või kogu Rumi habe – täpselt ei saanudki teada ja ega seda vist tea päris kindlasti keegi. Raamatuletis on Rumi luulet inglise keeles, nii ta valitud luuletused “Penguin Classicsi” sarjas kui ka kogutud luuletuste kuus köidet, kokku üle tuhande lehekülje.
Rumi kirjutas:
Ühel külmal päeval oli jões / karusnahkne mantel.
Hüüdsin kaldal lõdisevale / alasti mehele / – Hüppa sisse ja too see välja!
Kuid see polnudki mantel, vaid karu, / kes oli jõkke kukkunud / ja keda vool kandis edasi.
Mees tiris “mantlit” karvust, / aga see pöördus / ja haaras ta tugevasti / oma karusesse embusse.
Hõikasin kaldalt: / – Jäta parem!.. Lase ta lahti ja tule / välja. Ära enam seal jända, / sellest ei tule sulle head!..
Mees vastas: / – Sa ei tea, mis sa räägid!.. / See mantel on haaranud mind / nii tugevalt, / et mul pole vähimatki lootust / pääseda ta haardest.
Olen käinud ka Iraani linnas Shirazis kahe teise suure vanapärsia keeles kirjutanud luuletaja Hafizi ja Saadi haual. Esimese valgest kivist kirst on samuti roosiaia keskel neljal sambal seisva ümara varikatuse all, Saadi pruunist kivist kirst paikneb siseruumis, kuid mõlemat võib vabalt käega puudutada, et ühendusse saada neist õhkuva poeetilise energiaga. Kohalikudki tegid seda varmalt. Rumi puhul sellist võimalust pole, tema heinasaona suur kalm, mille peatsis lopsakas turban, on kuldse võre taga, mille ees seisab ta austajaid murdu. Pildistada muidugi ei lubata.
Sufid püüdlesid ülimat vaimset eesmärki ilu ja armastuse kaudu. Nii on Ibn al-Arabi öelnud: “Kõige täiuslikum on näha Jumalat ta ilusaimas kujus, kaunis naises.” Nii ütlevadki sufid armumise kohta: “Nägin jumalat ta kõige kaunimas kujus.” Sufidele olid kõige ülevamad hetked need, mil mehed, kes olid juba pikka aega süvenenud oma sisekaemustes ilu ja armutunde peensustesse, said omavahel kokku ja vahetasid kas sõnades või ehk sõnatultki oma kirkaid kogemusi (samas polnud nende suhe tõenäoliselt üldsegi homoseksuaalne). Et kõigi aegade ilusaim armastusluule on sündinud sellisel mõneti kummalisel viisil, ei kahanda sugugi selle luule väärtust.
Islami põhivooluga on sufismi suhted olnud vastuolulised ja hooti lausa teravad. Ka tänapäeva Türgis on nende ordu tegevus keelustatud, kuid kultuurinähtusena sufismi siiski aktsepteeritakse.
Konyas käib kuurordipiirkonnast ühe päevaga ära. Vähemalt kaks päeva kulub, et külastada läände jäävaid rannikuäärseid antiiklinnade varemeid. Trooja ja Pergamon võiksid huvi pakkuda vaid selle perioodiga tegelevatele ajaloolastele – peale kivimügerike ja müürijuppide seal palju muud ei näe, kõik väärtuslikum on ammu Euroopasse tassitud, Pergamoni kuulus Zeusi altar, mida varakristlikes tekstides kujutatakse “kuradi altarina”, on Berliinis spetsiaalselt selle mahutamiseks ehitatud suures muuseumimajas, Efesose Artemise templi kunagist asupaika aga kutsuvad kohalikud “inglaste auguks”, sest inglased kaevasid seal ja viisid ära, mis vähegi vääruslik.
