Aastatuhandeid väetas Egiptuse tsivilisatsiooni õitsengut Niiluse jõe viljakas muda, viimase paarikümne aastaga on aga kõige õitsvamaks Egiptuse osaks saanud seni inimtühjad Punase mere äärsed kõrbed. Lennukiga öösel Hurghadasse maandudes paistab merd palistav särav tuledekett eriti silma ning mereäärsetel varem elututel kaljudel laiuvad sadade kilomeetrite ulatuses turistikombinaadid, kuhu iga päev toovad kümned lennukid tuhandeid kaifima igisiravat päikest ja „ma võin seda endale lubada“ tunnet. Võimalust jalutada tühjal mererannal pikki tunde kuurortpiirkonnast enam ei leia. Kui olla veidi parema haistmismeelega, siis võib aru saada, et Niiluse viljaka muda asemel viljastab hotellikompleksides taimi hästitoidetud turistidest läbi käinud reovesi.

Ka kohalikud pole ammu enam osa kunagi Khemi (mudamusta värvi nahaga algjumala) maad suureks ehitanud tsivilisatsioonist. 6 sajandil võtsid viimaselt, enam mitte egiptlaste soost naisvalitsejalt Kleopatralt jõuga roomlaste viljaaidaks muudetud riigi üle araablased, kelle järeltulijad oskvad küll siinse ajalooga kaubelda, ent nagu võõrvõimlased ikka, suurt peale asjade väärtuse ei hinnanud sellel vägeval ja kogu kaasaegset maailma kujundanud tsivilisatsioonil olevat. Ega tea vist enamik meistki, et näiteks Phytagorase teoreemi kasutati edukalt juba 2000 aastat enne Phytagorase sündi püramiidide ehitamiseks ja et sõnad „keemia“ ja „alkeemia“ tulenevad sellesama, bareljeefidel püsivalt jäigastunud peenisega kujutatud Egiptuse viljakusjumal Khemi nimest.Läbi kahe aastatuhande kirikliku ideoloogilise surve meieni jõudnud veidrike-alkeemia on midagi hoopis muud kui Egiptuse templiseintele tänini sümbolkeeles jäädvustatud iidsed teadmised.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: