Oo, Estonia!

Ekspress käis külas Gruusias, kohtus paljude lihtsate inimestega ja üritas nende abiga tõele lähemale jõuda.

Enne teele asumist meenub mulle mu elu peaaegu ainus kokkupuude “päris” grusiinidega.

Vene sõjaväes kuulus meie rühma ka kaks mägede poega. Võrreldes tavaliste “tšurkadega” olid bidžod lahedad sellid ja ilma suurema vaevata õppisid nad ära laulu “Kalle-Kusta” eestikeelsed sõnad, mille saatel sööma marssisime.

Bidžode maast võiks kirjutada mitmel eri moel. Eriti praegu, pärast järjekordset sõda. Et aga maa on mitmekesine, saavad siia kokku pandud pildid ja mõtted, mis jäävad ­Thbilisi ja Musta mere vahele.

Liiklus

Esimene tugev emotsioon tabab mind hommikust liikluspilti vaadeldes. Tõenäoliselt kolme sõidureaga teel liigub tossav autode parv, kord neljakesi, kord viiekesi kõrvuti. Kusjuures suunatuli töötab haruharva, signaal aga pidevalt.

Olen mõelnud autorendi peale, kuid saan nüüd kohe aru, miks kohaliku eluga rohkem kursis inimesed seda mõtet tungivalt maha laidavad. See-eest kulgen edasised päevad üliedukalt nii marsrutka kui “Juštšenko” teeneid kasutades. Viimane on Ukraina päritolu kollane autobuss, millel pole ühtki kindlat peatust, kuid mis sõidab kaugele ja mille pilet ei maksa peaaegu midagi.

Tuleb siiski tunnistada, et vaatamata näilisele kaosele ei näe ma nädala jooksul ühtki avariid ega plekimõlkimist. Ainult üks iseloomulik tunnus on grusiinide autodel: tihti puudub neil üks esituli ja poritiib on korralikult kortsus.

Lehmad

Kui Kobuleti rongijaama perroonilt ümber nurga keeran, järab kohalik lehm rahulikult punaste kaunite õitega põõsast. Muidu viisaka väljanägemisega raudteejaama esisel muruplatsil lösutab mitu värsket pasa­hunnikut.

Kobuleti linna moodustab suuresti 13 kilomeetri pikkune peatänav. Paarsada meetrit merest sellega paralleelselt kulgevale teele jagub lehmi kogu ulatuses: nii nahistavad nad kuurordi kõige peenema hotelli ümbruses, tuiavad ringi võpsikutes ja aelevad lihtsalt keset teed.

Mu majaperemehe Gia sõnul on laiskade linnakodanike, kes ei viitsi neid karjamaale viia ja seal ümber tõstmas käia, koduloomad vabapidamisega harjunud, pugivad kõhu linna vahel täis ja marsivad õhtuks nagu õiged mehed koju tagasi.

Siiski on seesugune loomapidamine Gia sõnul suur probleem, sest üha rohkem kipub lojuseid auto alla jääma, eriti pimedas.

Vaesus

Halvema ärahoidmiseks hoiab Gia oma lehma maja taga “metsas”. Tõsi, kui hiljem WC aknast välja piilun, algab maja tagant surnuaed...

Lehmata poleks aga Kobuletis mingit elu, sest elu on vaene. Ning süüdi on selles nii riik, sõda kui ka ilmad.

Peamiselt turismist elatuva linnakese mereäärne promenaad on täis pikitud eri mõõdus külalistemaju. Kuna hooaeg on möödas, on tühjad nii rand kui ka majad, kuid õiget teenistust nad tänavu ei toonud. Pronksiöö järel halati meil turismi kokkukuivamise pärast, siin on aga sõjast olulisem tegur ilm. Kui varem üürisid kohalikud saja dollari eest päevas paar kuud kõik toad välja, elasid nad sellest rahast nagu miškad aasta läbi. Tänavune suvi on aga olnud nii kehv, et merevaatega toas, mida kohalik hotellipidaja mulle näitab, on näha hallituse jälgi.
Sõda

Ma ei rända äsjastes sõjakolletes ega külasta põgenikelaagreid. Püüan sõja hingust tabada tavaliste inimeste silmis, aga tunnistan, et ei leidn ud seda.

Kui Thbilisis kiriku juures raha kerjavalt mehelt küsin: “Gde nogu poterjal? Na voine?” pidades silmas esimest sõda 90ndate esimesel poolel, vastab ta siiski ausalt, et see läks mädanema ja tuli gangreen. Niisiis tavaline asotsiaal...

Ka paarkümmend kilomeetrit värsketest pommilehtritest eemal elavad inimesed oma igapäevast elu ega vea sõda endaga kaasas. Neil on hoopis muud probleemid ja oma sõjast rääkimise asemel esitavad nad hoopis olulisemaid küsimusi.

KKK

Peaaegu iga grusiin küsib mult järgmist:

1. 1. Kuidas Eestis elu on?
   “Hästi,” ütlen vastuseks ja mõtlen seda selles kontekstis täiesti siiralt. “Me elasime selle, mis teil siin, üle 17 aastat tagasi.”
   
   Kohalik poiss Beli, kellest on saanud veinikaupmees nii Gruusias kui ka Ukrainas, ei ole pirnipuskari klaasi tõstes Eesti ja Gruusia sõprusest kõnelevate toostidega kitsi.
   
   “Annaks jumal, et Venemaa meid rahule jätaks ja elu läheks nii, nagu meie tahame.”
   
   Sedasama soovin neile minagi.
2. Kuidas on olla Nato liige?
   
   See küsimus üllatab mind väga. Ma ei tea, kuivõrd eestlased seda küsimust oma Euroopa tuttavatele viis aastat tagasi esitasid, aga isegi Batumi turu lihamüüja suus kõlab see täiesti siiralt.
   
   “Pole viga,” ütlen ma. “Meil on kõik rahulik ja niikaua, kui on rahulik, ei tea me ka seda, kuidas on tegelikult.”
   
   “Jah, seda küll,” vastab ta.
3. 3. Kui suur on Eesti pension?

“Umbes 400 dollarit,” ütlen ning saan vastuseks kadestava mõmina.

“Aga meil on 40 dollarit,” ütleb Gia. Ta on töötu ja invaliid. “Meil siin on 90 protsenti rahvast töötu.”

Ilmselt sealt saavadki alguse lehmakoogid linnatänaval ja kõikjal toimiv odavate salasigarettide müügikett. Ning võib-olla on see ka põhjus, miks grusiinid oma presidenti ei armasta.

Saakašvili

Hämmastav, et ma ei kohta ühtki inimest, kellele president Saakašvili meeldiks.

Belil on selle kohta oma suurepärane tõdemus: poliitikas, eriti Venemaaga, ei tohi olla nii keevaline. “Tuleb nagu teil asju ajada,” ütleb ta, “diplomaatiliselt, rahulikult.”

Presidendiloss seisab Thbilisis üleval Kura jõe kohal künkaveerel. Punavalge riigilipuga peegelklaasist kuppel näeb eemalt välja nagu ­Louvre. Parajasti käib siin metsik saagimine ja ümbrust täidab kuiv kivitolm. Mõnesaja meetri kaugusel päris Elia künka tipus on Gruusia ja kogu Kaukaasia suurim ja muinasjutuliselt uhke Sameeba katedraal.

Aga nende vahel ja ümber laiub luitunud, olematu tänavasillutisega pooleldi kokkuvarisenud ja väsinud agul. Kontrastid on kirjeldamatud.

Saakašvili palee kõrval kükitab ühe hurtsiku trepil vanem mees ning vahib tolmumaskides töölisi.

“Noh, kuidas on olla presidendilossi naaber?” küsin talt reipalt.

“Normalna,” vastab mees täiesti kiretult.

Hiljem kuulen kohalikelt munitsipaalpolitseinikelt, et mõne aasta pärast läheb kogu see agul lammutamisele ja ümbruskond kujundatakse presidendile ja jumalale vääriliseks.

Ning lõpuks kuulen energilise ja läänemeelse presidendi kohta kõige hullema rahvajutu. Nimelt peksnud Saakašvili ihukaitsjad mõne aja eest baaris surnuks ühe mehe. Ning selle asemel, et süüdlasi karistada, hakanud president neid hoopis k aitsma. See aga grusiinide hinge ei mahu...

Oo, Estonia!

Kodustest muredest hoolimata on grusiinide suhtumine külalistesse, vähemalt eestlastesse, siiski hämmastavalt sõbralik. Vastus küsimusele, kust olen, ei jäta neist ühtegi ükskõikseks.

Vein ja tšatša tuuakse välja ning lauake katab end imeväel. Olgugi et Beli ei suuda meenutada, mis eriala tema õde Tallinnas instituudis õppis, on tal paarikümne aasta tagusest Viru hotellist, Tallinna vanalinnast ja Eesti tüdrukutest kõige paremad mälestused.

“Tulen kindlasti sinna,” lubab ta oma visiitkaarti ulatades.

Beli sõber Archil on aga sootuks Eestis sõjaväes olnud. Ning meenutab heldimusega, kuidas ta Saaremaa tüdrukutega Kuressaares “guljaitas”.

Hiljem, õhtul, kui veinist õhetav Archil mu linna vahelt üles leiab ja juba ­eemalt “kuule, Eesti poiss” hüüab, küsib ta kavalalt naeratades, kas ma ei võiks tõlkida talle ühe lause, mille eestlased talle sõjaväes õpetasid. Ning see kõlab: “Oh sa mu väike armas tibukene.”
Tõlgin ja me lagistame pikalt naerda.