KÕIK ON P..S: Viktor Orbàni Ungari ideoloogia on sarnane sellega, mida meie loeme Objektiivist Foto: Alexandros Michailidis / Shutterstock.com

Imre nõjatub toolis tahapoole, suunab pilgu üle sisehoovi kaugusesse ja paneb käed kõhule risti: „Midagi ei toimu, kõik on perses,“ vastab ta.

Meil oli selja taga tihe talv: olime osa protestiliikumisest, mis tõi detsembris kaks nädalat järjest tuhandeid inimesi tänavatele. ­Parlamendi ette, trammiteedele, Ungari peaministri Orbán Viktori juhitud Fideszi parteikontori juurde. Lõpuks ka teletorni, kus rahvasumm toetas end paariks päevaks majja aheldanud opositsiooniparteide liikmeid, kes protestisid valitsuse vastu. Mina ja Imre olime sellega seotud sügisel loodud tudengirühmituse kaudu, kes tahtis seista Kesk-Euroopa Ülikooli riigist välja ajamise vastu, teha kära soouuringute õppekava üleöö kehtetuks kuulutamise pärast ja muule kõrgharidusega seotud ülekohtule vastu panna. Telkisime vihmas nädal aega parlamendi ees, kolides õppejõudude osalusel sinna ka oma seminarid, sealhulgas soouuringute tunnid, arutledes sõdurite nina all näiteks feministliku pornograafia üle. Kohalikud tõid meile aga toetuseks iseküpsetatud pirukaid, sokke ja salle.

Orbán oli kogu aasta jooksul, mis ma Ungaris elanud olen, üsna korra­päraselt üllatanud uute ­seadustega. Juba mainitud Kesk-Euroopa ­Ülikool kolib parasjagu Viini, sest valitsus on teinud välismaisel eraülikoolil tegutsemise võimatuks.

Ungaris pole peaaegu ühtegi ajalehte ega telekanalit, mis ei edastaks propagandat, sest nii väljaannete kui ka paljude reklaamiklientide omanikeks on kas Orbán või talle ustavad oligarhid.

Samal ajal on poliitilise surve all Ungari Teaduste Akadeemia, mille rahastust riik kahandab nii, et peaaegu kahesaja-­aastane asutus kardab kokku variseda. Ungari on küll autokraatne, aga siin ei rakendata võimu mitte militaarse kontrolli abil, vaid vaikselt raha ära võttes, seadustega asutuste tegutsemist tõkestades ning inimesi ähvardades, nii et nad ise ennast tsenseerima hakkavad. Ungaris pole peaaegu ühtegi ajalehte ega telekanalit, mis ei edastaks propagandat, sest nii väljaannete kui ka paljude reklaamiklientide omanikeks on kas Orbán või talle ustavad oligarhid. Riigipoolne ideoloogia on sarnane sellega, mida meie loeme Objektiivist, ja ajakirjanikel on tihti valik, kas avaldada riigikriitikat või säilitada töökoht. Ka on koondatud akadeemikuid, kelle uurimisteemaks on ränne (massiimmigratsioon!), soolisus (sooideoloogia ja pereväärtuste õõnestamine!) või kriitiline teooria (kultuurimarksism!).

Üks viimaseid uuendusi on määrus, mille rahvas ristis orjaseaduseks, kuna see vabastab tööandjad ületundide eest palga maksmise kohustusest kuni kolmeks aastaks ning sunnib töötajaid oluliselt rohkem lisatunde tegema. See oli põhjus, miks detsembris demonstreeriti. Tulemusteta küll. Isegi politseinikud, kes mobiliseeriti protestijaid laiali saatma, pidid seda tegema 19 tundi jutti.

Teine näide vaeste väljasöömisest ja hiilivast marurahvuslusest on tulumaksuvabastus naistele, kellel on vähemalt neli last. Nii tagab Orbán, et majanduslikult kindlustatud (sest neil on tulumaksuvabastusest rohkem võita) ungarlastel (sest nemad on enamasti paremal järjel kui romade rahvusvähemus) on mugavam rohkem lapsi saada. Muide, midagi sarnast turritab ka Eesti värske koalitsioonileppe lubadusest suurendada maksuvaba tulu, lähtudes laste arvust peres.