Tuletasin täna meelde oma esimest Bukarestiga seotud elamust, mis on pärit juba lapsepõlvest. Veetsin tollal oma suved enamasti Otepää lähedal vanaema ja vanaisa juures. Kord tuli mul sealt millegipärast sõita Valka, oma sünnilinna tädi juurde. Olin siis üheksa-kümneaastane poiss ja söandasin juba üksipäini teele asuda. Sõitsin esmalt ühe bussiga maalt Otepääle, seal aga pidin teisele ümber istuma.
Otepää bussijaamas oli ees mitu bussi ja siltide järgi otsustades paistiski üks neist sõitvat Valga poole. Igaks juhuks küsisin veel enne bussi peale astumist kellegi käest üle, kas see buss ikka läheb Valka.
„Läheb küll,“ vastati mulle lahkelt, kuid selgitati kohe murdekeelselt edasi: „Aga sa kae, latseke, seo ei lääki peris õkva Valga pääle, seo buss lätt iks väega suure kaarega Puka-Restu kaudu.“
Olin Euroopa riikide pealinnad endale juba ammu selgeks teinud ja teadsin väga hästi, kus kandis Bukarest asub. Ehkki see linn jäi samuti Otepääst lõuna poole nagu Valgagi – seega suund paistis olevat üldjoontes nagu õige –, tundus bussi marsruut mullegi kahtlaselt pikk ning ma jäin igaks juhuks ootama teist, otsemat teed pidi sõitvat bussi.
Rumeenia pealinn on Eestist tõesti päris kaugel ja jääb pealegi suurte mägede taha. Auto või bussiga kihutab ühe jutiga, pikemaid peatusi tegemata kohale umbes poolteise päevaga, aga rahulikumas tempos koos ööbimistega edasi liikudes võib minna lausa kolm-neli päeva. Lennukiga õnnestub parimal juhul, Viini või Varssavi kaudu lühiajaliste ümberistumistega lennates jõuda pärale umbes kuue tunniga. Ei ole kunagi olnudki, kui mitte arvestada sõjaeelsel ajal, see tähendab, möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel käigus olnud tolle aja kohta ülipikka lennuliini Helsingist Jeruusalemma, millel lennanud Poola LOTi lennukid tegid vahemaandumisi nii Tallinnas kui ka Bukarestis (ning veel ka Riias, Varssavis ja Lvivis). Küll aga sai viimasel suvel lennata Tallinnast otse Constanƫasse, mis asub Bukarestist kahesaja kilomeetri kaugusel.