Gulf Air on Eestis kuulsust kogunud siinsete tüdrukute töölevärbamisega. Rikaste araablaste lennukompanii, kus rahvusvaheline stjuardesside meeskond – kuulu järgi valitud säärejooksu vaadates.

Book’isin piletid Eestist. Neid välja ostma minnes selgus, et Gulf Air oli meie kohad tühistanud. Klienditeenindajal õnnestus kohad küll taasatada, aga hind oli kõrgem kui booking’ut tehes. Nõme nipp lennukompanii poolt rohkem raha saada.

Gulf Airi kujul on tegemist täitsa ok lennukompaniiga. Lennukid suured ja mugavad airbusid-boeingud. Iga tooli küljes telekas ja istmevahe normaalse suurusega. Lennukid on puhtad ja stjuardesside kostüümid laheda disainiga. Pikaks reisiks jaotatakse kõigile ilusad helesinised sokid ja helesinised silmaklapid magamise jaoks.Samuti ootab sind istmel isiklik padi.

Sööki serveeritakse klaasnõudes ja ilma ettetellimiseta võid valida taimetoidu või kanaroa vahel. Alkoholi jagatakse tasuta vastavalt igaühe soovile ja vajadusele ning turbulentsi ajal sibavad stjuardessid pardal vapralt ringi, jagades reisijatele hirmu peletamiseks Carlsbergi purgiõlut. Ja nii sujuvat maandumist pole ma kogenud ühegi teise lennukiga. Ainsaks Gulf Airi puuduseks vahest see trikk piletite ostmisel ja see, et kõik lennud hilinesid. Kuigi see võis olla lihtsalt juhus.

Umbes kuus aastat tagasi rääkis mulle üks kuulus Hollandi ehtekunstnik loo oma lennuhirmust ja tundis kahetsust, et tal vist ei õnnestu kunagi näiteks Eestit külastada.

Absoluutselt ei saanud aru, millest see mees räägib. Esiteks tundus, et ta ajab tõsise näoga mulle lihtsalt lolli juttu, püüdes ennast huvitavaks teha.

Lugu oli umbes järgmine: lendas mees Ameerikast Amsterdami ja kusagil ookeani kohal läks tualetti. Samal ajal sattus lennuk õhuauku, mees oli väikeses, niigi klaustrofoobiat tekitavalt kitsas peldikus ja piss lendas üle pea. Nende paari sekundi jooksul arvas ehtekunstnik, et ongi kõik. Ots käes. Siis olukord stabiliseerus. Sellest piisas, et mees enam iial lennukipardale ei astu.

Toona tundus see mulle lihtsalt lõbusa loona.

Tegelikult on lennuhirm raske psüühiline seisund, mis tuleneb heast ettekujutusvõimest, ülemõtlemisest, ülemaailmsest terroriohust ja puudulikust füüsika valdkonna tundmisest.

Olen suhteliselt palju lennanud, ka üle suure ookeani, ja lennusõitu alati kaifinud. Aga äkki ühel hetkel käis plaks.

See juhtus paari nädala eest, Heathrow’ lennujaamas. Jõudsin gate’i, kust pidi väljuma Gulf Airi lennuk Abu Dhabisse. Avastasin ennast jälgimas kõiki inimesi, kes ootesaali saabusid. Kes võib olla potentsiaalne islamiäärmuslasne, treeninglaagrist tulnu? Kruttisin ennast üles. Genereerisin endale ise sellise lennuhirmu, et süda läks pahaks ja Abu Dhabi kohale jõudes vaatasin ainult lähenevat maapinda ja mõtlesin iga laskutud meetri kohta, et kukkumine on nüüd vähem valus. Katmandust Abu Dhabisse lennates sõitis lennuk läbi äikesepilve. Olime 12 000 meetri kõrgusel, väljas öö ja välgud sähvisid ümberringi. Kapten kutsus kõiki üles kinnitama vööd ja istuma kohtadel – nii kolm korda järjest. Ühel korral oli turbulents nii tugev, et rahvas karjus. Mina olin selleks hetkeks juba külma higiga kaetud. Peitsin pea kapuutsi sisse ja ootasin kukkumist. Aeg-ajalt üritasin paaniliselt stjuardesside nägudest välja lugeda, kas nemad ka kardavad. Aeg-ajalt lugesin Exupéry raamatust lõike teemal, kuidas tema lendurina oli kord kartnud, kord teinud hädamaandumise, kord äiksepilves sõitnud, kord lennuõnnetuse üle elanud. No see veidi rahustas.

Öine lend Abu Dhabist Londonisse hilines. Nüüd tekkis uus paranoia. Äkki on lennukil parandamist nõudvad tehnilised probleemid ja lend viibib seetõttu? Istusin terve teekonna ärkvel, olin nii närvis, et ei suutnud süüagi. Tuletasin meelde, kas on olnud juhtumeid, kui lennuk kukub alla, aga inimesi jääb ellu. Meenus lugu Tšiili jalgpallimeeskonnaga, kes kukkusid Andidesse – pooled jäid ellu, aga kuna otsijail ei õnnestunud allkukkunuid leida, siis sõid ellujäänud näljasurma vältimiseks oma hukkunud kaaslasi. See andis lootust, et on võimalik ellu jääda, kui lennuk alla kukub.

Kui nägin pilooti kokpitist lahkumas ja WCsse suundumas, oleksin otsad andnud.

Kui maapinnale jõudsime, olin nii õnnelik, et peaaegu unustasin, et üks lennuots (London-Tallinn) on veel mõne tunni pärast ees. Lennukiga mööda lennujaama vaba värava poole vurades, vaatasin põlgusega Virgin Atlanticu lennukeid. Lubasin endale, et never-ever ei lähe ma sellist pikka otsa tegema. Ja üle ookeani ka veel.

London-Tallinn. Tundus, nagu oleksin juba kodus – mis see kolm tundi enam. Kaks kolmandikku lennust oli läbi, kui kapten rahvaga mikrofoni kaudu rääkis. Kuna tegemist oli vene rahvusest lenduriga, oli tema eesti keel väga suure aktsendiga. Inglise keel samuti. Diktsioon puudus täielikult. Minus kultiveerus kohe veendumus, et lennuki kapten on purupurjus. Tahtsin juba stjuardessilt küsida, aga suurest hirmust ei saanud sõnagi suust. Olin veendunud, et kapten maandab lennuki kusagile põllule või sohu või lihtsalt müraki vastu maad.

Lõpuks saime Tallinna. Jõudsin koju nagu kõik rändurid. Pole vahet, mis kompaniiga lendad, kui lennuhirm kallal. Olgu first või business-klass. Olgu magamisistmetega, telekad ees või taga. Edaspidi liigun reeglina ainult mööda maad. Ja kui tuleb tunne eirata reegleid, eks siis lendan jälle.

Marsruut: London - Abu Dhabi - Katmandu - Abu Dhabi - London

Klass: turist

Aeg: veebruar 2006

Hinne: 4