Paastu ajal pidutsetakse iga öö
Ramadaan on islami kalendri üheksas kuu. Seda kuud peetakse eriti
pühaks ning üheks islami usu sambaks. Koraanist ning seega ka prohvet
Mohammedist tulenevalt kolmekümne päeva vältel mitte ainult ei
paastuta, vaid ollakse erilise pühendumuse ning põhjalikkusega
seotud Allahi ja sellega kaasneva usulise distsipliiniga. Paastuaeg algab
päikesetõusuga ning lõpeb päikese loojudes, varieerudes
ajaliselt riigi asukohast tingituna mõne minuti. Päevase paastumise
lõpus, varajastel õhtutundidel, võetakse ühiselt
rikkalik “hommikusöök”, ning hilistel
öötundidel kuum ja veelgi opulentsem eine. Paastumise vältel
tuleb loobuda joomisest, söömisest, suitsetamisest ning loomulikult
igasugusest seksuaalsest läbikäimisest. Koraan näeb ette ka
mõningaid erandeid. Nii on see meile enam-vähem teada, teoorias,
tegelikkus aga näeb niinimetatud islami maailmas teistsugune
välja.
Peamiselt levib islami usk kuulmise ja
rääkimise teel, sest valdavalt islami usku riikides on vaesus,
võibolla koolikohustus, kindlasti mitte aga käsk, ning puudub
hästi toimiv haridus- ja sotsiaalsüsteem. Marokos on üle 50
protsendi elanikkonnast kirjaoskamatud. Kolmeaastasest koolikohustusest pole
kasu, kui suurem osa maal elavaid perekondi vajab lapsi tööks.
Haridus on pigem kasutu: vajalikku informatsiooni religioonist, elust saadakse
suusõnaliselt vanadelt. Olukorda raskendab veel tõsiasi, et
maroko dialekt on umbes 40 protsendi ulatuses berberi ja tuareegi keeltega
põimunud. Näiteks jordaanlasel on üsnagi raske Marrakeschi
souk’is (turul) araabia keeles kaubelda. Harva kohtab marokolast, kellel
on kodus raamatud.
Kui küsida, miks ramadaani kuu vältel
paastutakse, on üldlevinud vastuseks, et see on Allahi soov. Kust sa seda
võtad? See on koraanis kirjutatud. Kas sa oled koraani lugenud? Ei, aga
paastumine on ka meie traditsioon. Mida peaks paastumine endaga kaasa tooma?
Seda tehakse Allahi jaoks. Miks sinu Jumal tahab, et sa ühe kuu jooksul ei
sööks, ei jooks, ei suitsetaks, ei seksiks? See on kehale ja hingele
tervislik. Pealegi on see kohustulik ja Prohvet õpetab nii.
Tegelikkus näeb välja selline, et enamikul noortest ei
õnnestu juba varajastel hommikutundidel ülestõusmine,
rääkimata viiel ettekirjutatud palvel osalemisest (samuti üks
islami usu sammastest): võimalusel magatakse suurem osa päevast
maha, vahepeal üles tõusmata. Sellega jääb ära
teadlik pühendumus usule ja jumalale, kusjuures see sisuline aspekt on
niikuinii enamikule teadmata ja järelikult ebaoluline. Loomulikult
järgib suurem osa elanikkonnast seaduslikult pealesurutud paastuaja
reegleid, kuna just Kolmanda Maailma riikides ollakse katkematult perekonna,
naabrite, elamukvartali või kombevalvurite valvsa silma all. Samas kohe,
kui muezzin hüüab ning päeva lõpetab, kargavad eranditult
kõik niinimetatud hommikusöögi kallale, hiljem siis
lõuna ning õhtueine, suitsetavad mitmekordse koguse sigarette,
kanepit, lähevad välja ja joovad ennast täis, kuni rahast
piisab.
Kui tavaliselt täituvad diskoteegid kolmel
nädalalõpupäeval, siis ramadaani ajal igal õhtul.
Kokkuhoidlikkuse päevad peavad nii piinarikkad olema, et lõputu
inimmass sõidab ühest linnast teise, peamiselt põgenemaks
perekondliku kontrolli eest, et erinevaid diskoteeke külastada, kus siis
lugematute prostituutide teenuseid tarbida – naised, poisid, mehed
– raha eest saab kõike, teadagi on noor keha paljudes araabia
riikides kapitaliks.
On väär arvata, et Marrakechi
diskoteekides ja baar
ides on ainult turistid. Nii palju turiste Marrakechis ning Marokos
ei käi: külastamisnumbrid aina kahanevad. Lisaks lahkuvad paljud
välismaalased paastukuul linnast, kuna sinnajäämine võib
osutuda ohtlikuks. Päeva edenedes muutuvad juba niigi teistega uskumatult
mittearvestavad sõidumaneerid (sõiduõpet pole
läbitud, load ostetakse) igapäevasteks rünnakuteks eranditult
nõrgematele liiklejatele.
Tulemuseks on lugematul arvul
õnnetusi, vigastusi, surmajuhtumeid. Sealjuures pole paljud kohalikud
liiklejad kindlustatud. Olukorrad lahendatakse politseile raha maksmisega,
küll väikese rahaga, mis aga selliste juhtumite massilisust
arvestades on märkimisväärne.
Tuhanded
naissoost prostituudid istuvad hotellibaarides ja ootavad, et sealsed
potentsiaalsed kosilased täis jääksid, et isegi Allah nende
mälust unustusse vajuks ning ei oleks enam midagi, ei religiooni, ei
Prohveti sõnu, ei moraali, ei abikaasat, ei lapsi, ei ohtu paradiisist
välja visatud saada, või siis vähemalt lootust igavesele
elule, mis neid tagasi hoiaks. Lõpuks lubatakse endale kõike
seda, mida hing ihkab, mis tihtipeale võib seisneda ka oma agressiivsuse
naiste peal väljaelamises.
Linn on südaööni
paksult rahvast täis, vastukaaluks sellele eelnenud õhtu alguse ja
paastumise lõpuga kaasnenud väljasuremisega. Massiliselt vooritakse
tänavaid mööda, üritatakse kontakti saavutada, pilgu,
puudutamise, kokkuleppega – eelistatult välismaalastega, kusjuures
sool pole erilist tähtsust.
Kontakti loomise juures pole
otsustav mitte ainult enda seksuaalne rahuldamine kellegi peal, vaid et avaneks
võimalus soodsalt alkoholi, õlle, viski, viina juurde ja
diskoteekidesse pääseda, kus nõutakse lisaks kõrgele
sissepääsutasule jookides eest Londoni, New Yorgi või Pariisi
hinnaskaalaga võrdväärset raha. Selline õhtu neelab
kiirelt vähemalt 100 eurot inimese kohta: viie- või kuuepealist
perekonda toitva ja katva mehe pool kuupalka. Nii suurenevad seksuaalsed
kallaletungid turistidele veelgi. Ka väljaspool ramadaani saavad
reisikorraldajad reeglipäraselt kaebusi, kuna nii mõneski Maroko
linnas, näiteks Agadiris, on peaaegu võimatu häirimatult teed
ületada.
Ramadaan tähendab nälgimist,
janunemist, närvilisust, häiritud tähelepanu, mittetoimivat
töökorraldust, produtseerimise langust kuni täieliku
seiskumiseni välja, agressiivsust, piiritut vägivalda ja ekstsesse.
Toitu ei naudita, vaid kahmatakse paljaste kätega suhu ning kugistatakse
alla. Alkohol laseb kõik unustusse vajuda, kuuma ja päeva piina;
baaridest ja diskoteekidest tulvab vali muusika; tüdrukud, kes peavad
perekonda ülal, müüvad seda ainumast, mille Allah neile kaasa
andis – oma keha. Mees- ja naishoorad on alati konjunktuuris, ramadaani
vältel aga teevad ligi 30 000 prostituuti Marrakechi ümbruses
faktiliselt jõuluäri. Kes ei saa endale seda kõike lubada,
turisti ei leia või pole noor ja piisavalt kena, et olla mõne
rikka araablase “haaremi” osa, sellele jääb internet ja
võimalus arvukates maailma chat-ruumides cam-seksi harrastada, mis on ka
Euroopas laialdaselt levinud üldinimliku tegelikkuse asendusaine ja
seejuures suhteliselt odav, kui mitte lasta ennast pehmeks rääkida,
et sellele rääkijale raha üle kanda.
Pole
midagi teistmoodi Fesis, küll aga privaatsem, kuna linn on suletum;
Casablancas ega Agadiris, kus mitte välismaa turistid pole need, kes
kombeid rikuvad ja õigluse eest seisvaid usklikke pühal ramadaani
kuul Allahile p
ühendumisest eemal hoiavad ning nende tähelepanu mujale
pöörata üritavad.
Tuneesias on riigiusk
niikaugele “privatiseeritud”, et sealsed inimesed võivad ise
otsustada, mida nad usuvad ning kellega ja kuidas nad sellesse suhtuvad.
Ekstsesse ei toimu. Maroko kuninga soovil peaks ka seal see
kunagi nii olema. Saudi Araabias nagu ka Araabia Ühendemiraatides, Kataris
ja Süürias pole diskoteeke. Selle asemel kimbutatakse rangelt usklike
saudide poolt seksuaalselt eelistatud väljasõidusihtkohti: Marokoga
sarnaselt Egiptust, Kairot ning Luxorit, rahuldamaks soovi maitsta usu varjus
põrgut ning seejärel kohe tagasi õigele teele
pöörduda. On palju teid, mis viivad Jumalani. Ramadaan Mubarak.
Õnnistatud paastuaeg.
Ramadaan lõppeb
tänavu orienteerivalt 20. septembril.