Päiksepuhkus jumalate ja kivitükkide keskel

Rhodosest ja Kosist – aga mitte ainult tervisest ja kolossist – kirjutab Inga Raitar.

Kunagi võtsin eesmärgiks käia ära kõigis antiiksete maailmaimede asupaikades. Siis sai ka Türgi kuurortlinnast Bordumist, mille antiikseks nimeks Halikarnassos ja kus kunagise ilmakuulsa mau­soleumi asemel vaid vormitu kivikuhi, sõidetud ühepäevasele laevaretkele Rhodosele. Kuna kolossi asukoha kohta täpsem info puudus, sai hulgutud sealses rüütliromantilises vanalinnas. Nüüdseks on maailma­imede jaht asendunud sügavama huviga iidseimate kultuuride ning müütide vastu, mistõttu sai Rhodosele ja tema legenditihedale naabersaarele Kosile tuldud lausa nädalaks.

Legendi järgi jagati ­jumalatele saari, kuid päikesejumal Helios jäi ilma. Siis lasi Zeus tõusta merest uue saare, mille esmaasukateks said Heliose lapsed, heliaadid. Rhode ehk Heliose tütretütre järgi saar nime saigi. Fakt on see, et enne jääajajärgset veetaseme tõusu 12 000 aastat tagasi oligi Rhodos osa kõrval asuvast Anatoolia mannermaast. Ehk saar, mis taaskerkis vee taandudes pärast seda, kui oli mandri osana korra juba vee alla vajunud.

Heliose antiiksel festivalil, mis toimus septembris, ohverdati merre neljahobuserakend, et päikesevalguse isand oma veealusest paleest jälle tõusta saaks. Ühe legendi kohaselt oli Heliosel konflikt Poseidoniga ja saare esmaasukad olid põgenikud merejumala saadetud üleujutuse eest. Olid need siis müütilise Atlantise järeltulijad, kes püüdsid hobustega mere meelt lepitada, polegi nii oluline. Kindlasti teevad meri ja päike – Poseidon ja Helios – praeguse ­Rhodose seisukohalt koostööd turistide kohalemeelitamisel.

Saare ajaloo võiks kokku võtta samade sõnadega nagu ­Inglismaagi oma – suur sõjalaevastik, rikkus ja neutraalsus. 305 e.m.a jõudis Rho­dose müüride alla Demetrios, kes pretendeeris kogu Aleksander Suurest järele jäänud impeeriumile. Rhodoslased – ideaalse kauplemispositsiooniga sadama asukad – aga ei soovinud katkestada liitu Egiptuses valitsevate Ptolemaiostega, kuna viljatransiit oli üks saare tuluallikaid. Demetrios ehitas hiiglasuure helepolis’e – piiramistorni, mis kõrgus 9korruselisena üle linnamüüride ja oli kaetud metallkilpidega. Kolossaalne torn, mis hilisemate arvutuste kohaselt kaalus 125 tonni, oli täis tõstesildu ja katapulte, tipus vibulaskjad, all veetünnid, et kustutada põlevate noolte sadu, ja mille tigusammul liigutamiseks läks vaja 3400 meest. Võimsad katapuldid pommitasid hiigelkuulidega linnamüüri – neid kuule on näha praeguses kindluse vallikraavis. Raudkoletis aga peatati sõna otseses ­mõttes sita abil, sest linna peainsener Diogenetos lasi piiramishiiu teele lahti reoveed ja see vajus omaenese raskuse all mülkasse ega suutnud enam edasi liikuda. Sõlmiti vaherahu, millega Rhodos säilitas oma iseseisvuse, Demetrios lahkus saarelt ja annetas helepolis’e koos selle metallist kaitseosistega ­linnale. Ta palus selle maha müüa ja püstitada kuju, mis meenutaks ajalukku läinud piiramist. Maailma esimese gigantmõõtu väärtustava taaskasutusprojekti püstitamine võttis 12 aastat Lindosest pärit skulptori elust. Päikesejumalat kujutanud gigandi üks sõrm oli suurem kui enamik seniseid linna ausambaid. Kuju poosi ja täpset asukohta pole kusagil kirjas. Turistidele särkidel, tassidel ja muul nännil pakutav versioon, et ta seisis toetudes kahe jalaga kummalegi poole sadamat, on keskaegne väljamõeldis.

Ameerika Vabadussamba meessoost eelkäija eluiga oli 56 aastat ja maavärin purustas selle 227 e.m.a. Kuigi nii Egiptuse Ptolemaios kui teised päikesejumalat austada soovivad valitsejad saatsid Heliose kuju uuesti püstitamiseks Rhodosele raha, jäi kuju taastamine ära, sest Delfi oraakel oli selle vastu, ennustades, et kui kuju uuesti püstitada, hakkab juhtuma halbu asju. Ilmselgelt aga oli tegu kreeklaste juba toona välja löönud kavalusega võtta vastu suured rahvusvahelised toetusrahad ja siis nende abil iseenda elujärge parandada. Kas lepiti Delfi preestritega halvas ennustuses kokku, et jätta annetused linna taastamiseks ja vabaneda uue kolossi püstitamise kohustusest? Veel 300 aastat pärast kolossi ümber lükanud maavärinat vedelesid selle üüratud tükid Rhodose sadamas, kuid 7. sajandil parseldati jäägid ühele Süüria juudile, kes viis metalli Lähis-Itta ümbersulatamiseks. Räägitakse, et tal läks vaja 900 kaamelit selle metallikoguse vedamiseks, kuigi ka siin on ilmselt tegu kreeka projektijuhtide kavalusega transpordikulude korduvkatmiseks, sest 20 tonni metalli vedamiseks kuluks ehk sadakond kaamelit.

Hea jutuga mehi on Rhodosel lausa välja õpetatud – siinses oraatorite koolis käis retoorikaõpingutel ka Caesar ja 15aastasena õppis kõnekunsti siin kurikuulus vägivaldur Nero, kes taastas selle eest Rhodose vahepeal kadunud iseseisvuse

Naabersaar Kos on samuti kuulus, aga mitte niivõrd äri- ja kõnekunsti, vaid kõikvõimalike hädaliste abistamise paigana. Kauba ja sõjateede ristumispaikades oli ju pidevalt vaja jätta kuhugi haavatud, selleks paigaks sai meditsiinijumala tempel Asklepeion. Just siin tegutses arstikunsti isaks kutsutud Hippokrates, kelle kuulsuse kiiluvees tulid siia ka hospitaliitide ravijavennad mitu sajandit hiljem. Asklepeioni suur templikompleks asub mäenõlval, millest voolab välja püha allikas. Allika lähistele soovisid paljud Rooma keisrid oma kujusid püstitada, ikka samal põhjusel, miks meilgi raviallikasse hõbemünt visati – et sinust jäetud and püha paiga väge sinu heaoluks sinuni edastaks. Levinum ravimeetod Asklepeionis oli püha uni templi sammaskäigus. Hommikul tuli preester ja seletas unenäo sulle ära ning siis said jumalike teadmistega minna koju tervenema.

Püha allikat ennast ehtis loodusvaim Paani kujutis. Kosil ja ka Rho­dosel kutsusid kohalikud teda Kaouseks, mis viitab nii tulele kui väävlile. Väävlit püha allika ravivesi ka sisaldas. Kaous tegi piima hapuks ja röövis inimesi, ronides neile selga ja ratsutades nende seljas terve öö. Teravatipuliste kõrvadega, kaob esimese kukelauluga – siit said piibli-Pauluse abiga, kes ka Kosil ja Rhodosel oma kuulutusi jagamas käis, alguse kuradite kirjeldused.

Kosil tasub veeta ilma ravi­soovi­tagi mõned mõnusad päevad. Hommikuti tulevad ka praegu sadamasse kalapaadid värske noodanoosiga ja siinse rannapromenaadi mereannirestoranid vääriks omaette lugu. Kämblapikkune, juustu ja ürtidega täidetud, grillil küpsetatud kalmaar konkureerib allakirjutanu reisielamustes vägevaimate antiiksete mõistatustega.

Kreeka on siiani sügavalt õigeusklik ning saartel tegutseb hulk eri pühakutele pühendatud kloostreid. Kunagi oli saare templites palju eri aegade pühi reliikviaid. Poseidoni kolmharki ja Kronost kastreerinud sirpi hoiti praegu Filerimose kloostrile kuuluvas grotis. Muidugi ehtis ristiusk groti oma sümboolikaga, ent pidas paika ka paganlike reliikviate kadudes pühaks. Rhodo­se kindluses hoiti pärast hospitaliitide pühalt maalt taandumist ka Ristija Johannese paremat kätt, üht kolmest pronksristist, mille keisrinna Helena tegi vaagnast, kust Jeesus oli võtnud vett apostlite jalgu pestes, pühast ristipuust tehtud risti ja okaskrooni tükki, mis puhkes õide igal lihavõttepühal. Isegi üks kolmekümnest hõbeseeklist, mille koopiaid kaupmehed amulettidena kasutasid, olla siin saarel peidupaiga leidnud. Praegu pole ühtki mainitud usueset saarele jäänud, kuid see ei vähenda kohalike lugupidamist kiriku vastu. Kirik sekkub isegi poliitikasse, andes näiteks viiteid, kelle poolt valimistel hääletada.

Saare ajalugu on pikem kui õpikutes kirjas, selle tõestuseks tasub kindlasti käia Lindoses, kus asus Athena Lindia tempel, kellele pühadatud oliivisalusse saadeti ohverdamiseks ande isegi Süüriast ja Egiptusest. Pühamu algse asukoha – mere kohal oleva kaljukoopa nägemiseks tuleb turnida püstloodsel kaljuserval. Õnneks teavad selle asukohta vaid üksikud uurijad ja enamik turiste piirdub mõne neile pildistamiseks püsti lükatud antiikse samba pildistamisega. Kusjuures just sellest templist pärineb ­Louvre’i muuseumi kuulus võidujumalanna Nike kuju.

Templi taastamisega tegelesid muide oma lindpriiks kuulutamise järel osalt johanniitidega ühinenud templirüütlid, kelle sümboolikat leiab uuriv pilk mitmetelt ehitistelt. Lindoses, mis praegu on väga meeleolukas merekividest mosaiikidega kaetud kitsaste tänavatega muhe turistilinn, tegutses Soloni sõber ja üks seitsmest targast Kleobulos, kes õpetas nagu Pythagoraski antiikseid salateadmisi. Naistele õpetas iidset salatarkust ka tema kirjanikust tütar Kleobulina. Lindose vastas asunud kunagi enne veeuputust Tetrapolis ehk veel kolm linna.

Ja kohalikud käsnapüüdjad leiavad tänini merepõhjast marmorsambaid.