Ilu eest ei pääse Tšehhimaal kuhugi, hoiatab Katrin Pauts.

Kirjanikud on kõik peast soojad. Mulle on iseloomulik aeg-ajalt piinelda rahutuses, kus segunevad tülpimus, masendus, melanhoolne igatsus ning pakiline vajadus otsekohe millestki eufooriliselt vaimustuda, sest muidu sureksin jalapealt. Siis ei aita antidepressandid ega viinapudel, vaid tuleb osta bussipilet (seda saab isegi vaene kirjanik endale lubada) ning sõita Tšehhimaale. Nii selle riigi möödunud aasta sügisel avastasin, kui olin ­säherduses kriisis ja mujale sõitmiseks raha ei olnud. Nüüd ei taha ma mujale isegi siis, kui saaksin seda endale lubada. Tšehhi eesotsas oma pealinna Prahaga on nii kaunis, et hirm tuleb peale. Vahepeal tunned, et lämbud ilusse nagu joodik oksesse (jah, nii jõhker ongi) – ilu ei pea seal taga otsima, seda on tohutus koguses, see voolab sulle näkku. Sa ei pääse kuhugi. Siis võib õudne hakata, jumala ausõna. Viibid pidevas erutusseisundis, aju on üle stimuleeritud ning meeled küllastusest kurnatud. Olen oma viimasel reisipäeval tahtnud mäe otsast alla Vltavasse hüpata – tõsiselt tahtnud! –, veendumuses, et midagi paremat mu silmad enam nagunii näha ei saa.

« Avalehele 0 Kommentaari