TAGARANNA LAINED: Sorrento on surfajale meelepärane. Mai Loog

"Tead, sa meenutad mulle seda punases kleidis Kim Basingeri filmist "Mu võõrasema on tulnukas"! Ma kogu aeg passin su käekotti, et kas see roheline elukas tuleb välja sulle nõu andma," ütles mu arhitektist sõber 1. jaanuaril 2009. "Oled sa kindel, et sa pole tulnukas?" küsis ta seejärel muigvel silmadega.

Järsku langes kõik omale kohale. Muidugi olen ma tulnukas! Sain aru, mis mind juba mitu päeva oli painanud. Austraalia pole meie maailm, see on nagu teine planeet ehk äärmisel juhul paralleelmaailm! Kõige õõvastavam tundus see, et inimesed näevad välja nagu eestlased.

Vähemalt Victoria lõunaosas, seal, kus mina käisin.

Mu esimene mulje Sydney lennujaamas pärast 9tunnist lendu Bangkokist oli juba, nagu oleks Euroopas. Kuid midagi sellist nagu Austraalia toll ja karantiiniläbivaatus pole ma Euroopas kunagi kogenud. Isegi mu peokingade taldadelt otsiti mullajäänuseid ja kohver pöörati pahupidi Tai puuelevantide jahil (Eesti piparkooke ei konfiskeeritud).

Ometigi olid ametnikud väga sõbralikud ja see jäi kehtima kõigi austraallaste kohta. Just nagu polekski nad meie Virila Kriisiplaneedi elanikud, kus normiks on kuri vaevatud nägu ja õel parastav keel.

Kui kolm tundi hiljem istusin Melbourne'ist lõunasse jääva linnakese Sorrento rannas kohvikus ja inimesi jälgisin, tundus nagu oleksin Eestis. See déjà vu tunne tuli korduvalt tagasi, eriti noori vaadates.

Surfarikutid ja rannabeibed olid kõik ehmatavalt blondid, seksikalt riides, ilusad, saledad ja lõbusad. Iga teine auto tänaval oli BMW, mereõhk tuuline ja jahe, pikajalgsed tüdrukud vaid miniseelikute ja nappide toppide väel, merel valged paadid, tänavail paljasjalgsed kutid õllekaste autodesse kandmas, täitsa Pärnu suvi!

Ilm oli ka eestilikult jahe. Kuigi vaid aasta tagasi oli Melbourne'is vana-aastaõhtul üle +40 ºC, siis nüüd kõikus +18 ºC ümber, kuumalaineni ja sajandi võsatulekahjuni oli jäänud veel mitu nädalat.
Neid, kes läbilõikavat antarktilist ookeanituult trotsisid ja kalendri järgi suveriietes ringi käisid, oli palju, nagu Eestiski oleks.

Vabaõhurestoranid nii vana-aastaõhtul kui uue aasta esimestel päevadel nii Sorrentos kui Portseas olid täis õhukestes paljastavates siidkleitides daame ning karvakraega jopes ja saabastes näitsikuid läbisegi, ja seda lõikavalt külmas tuules sahisevate paksutüveliste kohevate palmipuude all. Sürrealismi lisas see, et oldi üksteise riietuse suhtes tolerantne, ei mingit näpuga näitamist ega pihku itsitamist.

Melbourne'i suvetaevas on ka paralleelmaailma oma. Arvasin varem, et nii valussinine taevas on võimalik vaid filmis - ilmselt see õhuke osoonikiht Austraalia kohal, mis muud? Seetõttu on ka värvid täiesti teistsugused, võõra planeedi omad, uskumatult kirkad enneolematu paleti toonid. Ja need puud ja põõsad! Algul vaatad, et noh, puud, aga järsku saad aru, et nihkega. Kuju on teine, võra on imelik, lehed liiga läikivad või ebatavalise kujuga. Ja need õied! Post-it-kollased akaatsiad, tulekarva kukerpuud, võimsad seebimarjapuud, virmaliselillade pehmete õitega türnpuud, kooljatüvedega eukalüptid, vändrikud seedripuud ja piki rannaluiteid roomama pandud säralehised rododendronid. Justkui oleks laps joonistanud fantaasiametsa või justkui polekski planeedil Maa.

Sorrento juures rohumaadel ringikepslevatest hiidsuurtest kängurutest ma ei räägikski. Need on ju Puhhi-raa matu loomad?

Aga mind peeti kohalikuks niikaua, kuni suu avasin. Alles siis küsiti, kust ma pärit olen. "Ma mõtlesin ka, et mul pole mingit aktsenti, aga mida rohkem reisima hakkasin, seda enam sain aru, et mul on eesti aktsent," siristas tallinlanna Ingrid, kes just nädal varem Melbourne'is maandunud, et alustada oma sabatiaastaga. Istusime Austraalia sõpradega Federationi väljaku kohvikus ja nautisime ootamatult sooja päikesepaistet. Moslemitest demonstrandid ja ratsapolitseinikud olid vaid poole tunni eest lahkunud. "Tegelikult on eesti aktsent selline," teadustasin ma ja tõin paar kangekeelset näitelauset. "Kostab sama nagu sinu oma, aga sa püüdsid olla naljakas," teatasid austraallased selle peale. "Pole midagi, Austraalia on Eestis popp, varsti on terve Eesti siia kolinud, siis kuulete seda rohkem," ähvardas Ingrid naerdes.

"Oh, see oleks tore!" kiitis mu sõber innukalt. Ta nimelt arvab, et vähem kui saja aasta pärast on Austraalia Aasia maa. Aasialasi oli näha küll Melbourne'is, kuid mitte Sorrentos. See Morningtoni poolsaare Port Phillipi kallastel umbes pooleteise tunni autosõidu kaugusel Melbourne'ist asuv linnake on eelkõige tuntud kui Austraalia ülirikaste suvituskoht, kus mittesuvitushooajal elab vaid poolteist tuhat elanikku.

Aastal 1803, kolmkümmend aastat enne Melbourne'i asutamist, oli Sorrento Sullivan Bay Victoria osariigi esimene eurooplaste asustusala. Kuna britid ei suutnud üles leida sügaval maapõues peituvat joogivett, liikusid nad sealt varsti edasi Tasmaaniasse. Kuid Victoria osariigi esimene postkontor, haigla, kohtumaja ja valitsuse trükikoda asusid kunagi Sorrentos. Sullivan Bays on siiani alles hauad, mis kuuluvad esimestele eurooplastest asukatele, seega ka Victoria asunike esimesed pulmad, ristsed ja matused peeti Sorrentos.

1870ndatel hakkas Sorrentot kui idülliliste värskendavate meretuultega pelgupaika Melbourne'i palavate suvede eest rikaste linlaste hulgas populariseerima "Sorrento isaks" kutsutud ettevõtja ja rahvasaadik George Coppin. Linnas on vanu maju ja siiani tegutsevaid hotelle, mille ehitus langeb 1860. aastatesse, enamik neist kohalikust lubjakivist. Sorrento park loodi 1870, seal kasvab palju nii kohalikke kui Euroopast toodud puuliike. Linnas on oma Austraalia jalgpalli võistkond.

Uue aasta tuleku paiku on nii Portsea kui Sorrento paksult melbournlasi täis. Kel pole seal oma luksusvillat ootamas ja kes hotellidesse ei mahu, telgib mere kaldal. Rannas on kilomeetrite viisi puhkajate telklinnakuid. Päeviti see rahvamass surfab, trekib, peab piknikku, käib Port Phillipsis delfiinidega ujumas ning jalutab Sorrento peal tiir tiiru järel: ikka ühest tänavakohvikust teise, sekka peatus mõnes restoranis, butiigis, galeriis ja hotellide välipubides.

Jaanuari esimesel nädalal aga seisis kogu see puhkajate mass nagu üks mees lotopiletisabas. Jackpot'is oli 30 miljonit dollarit. Mõtlesin, et näe, kui toredasti elevil kõik piletit ostes on, kui sõber ütles, et mees otse meie ees järjekorras on telestaar Eddie Maguire, Austraalia telesaate "Kes tahab olla miljonär" juht. Pärast sõbrad arutasid, et äkki ta tahab osta Portsea'sse teist villat.

Suurest võõraste massist hoolimata jättis mu sõber oma Sorrento keskuses oleva maja uksed kogu aeg lukustamata, ka vana-aastaõhtul välja minnes. Kuidas siis nii saab?

Vana aasta viimasel päeval jalutasin Sorrento tagarannas, piki merepiiri Portsea tagarannani ja tagasi. Oranž järsk luitekallas ühe pool, ohtlikult hingav suurelaineline külm meri teisel pool, ere peegelvalgus täitmas avarust. Sõber j&aum l;lgis kogu aeg ühe silmaga merd, ja tõmbas mu enne iga ootamatult saabuvat suurt lainet kuivale ranna poole. Sama moodi jälgis ta merd, kui ma ujusin, kas on põhjahoovus mind rebimas või äkki hai silmapiiril. Meres ujumine peaks olema ju muretu tegevus, nagu Eestis ja Tais see on?

Portsea tagarannas luidete vahel madalas vees hullas muretult kamp noori. Pikajuukselised tüdrukud bikiinides ja Roxy miniseelikutes ning kahupäised kutid surfarišortsides jooksid ringiratast ja pildusid üksteist suurte tumeroheliste mereveest tilkuvate karvaste veetaimepundardega. Alguses arvasin, et tuul kannab nende hääled ära Portsea poole. Lähedale jõudnuna sain aru, et nad tegidki seda hääletult, vaid vaikselt kihistades.

Tulnukad!

 

Sorrento

  • Lähim suurlinn: Melbourne (Victoria), 91 km eemal
  • Rahvaarv: 1529 (2006)
  • Asutatud: 1830
  • Pindala: 7 km2.