Päris linn, päris inimesed

Phnom Penhile ennustatakse säravat kosmopoliitset tulevikku ja sellest räägitakse kui Kagu-Aasia kõige meeldivamast pealinnast. Hullu mineviku ja veel hullema liikluse vahelt käis märke helgest homsest otsimas Silvia Pärmann.

Unisesse teadvusesse jõudis väga aeglaselt, et olin ikka veel Kambodžas. Phnom Penhi uusima butiikhotelli Lebiz Hotel + Library minimalistlik kõrgläikega valge mööbli ja disainvalgustitega tuba ei tundunud kuidagi seotud olevat ei eelmise õhtu tänava, tolmuga ega mudapruuni Mekongiga.

Rohkem kui anonüümne valge mööbel tegi mul enda täpsema paigutamise sellel planeedil keeruliseks täielik vaikus. Ma ei olnud seda Kambodžas veel kuulnud.

Läksin esimesele korrusele otsima elu ja hommikusööki, mida pidi serveeritama kohvikus-raamatukogus. Neil tõepoolest oli raamatukogu, täpsemalt, üks hõre riiulitäis raamatuid – kuid ka see pole Kambodžas just igapäevane. Vähem kui nelikümmend aastat tagasi lasid punased khmeerid Pol Poti juhtimisel kõhklemata maha inimesi isegi sel põhjusel, et nad kandsid prille ja nägid välja nagu intelligendid. Raamatu omamine oli kuritegu. Koolid pandi kinni.