Pärast Tšiilis krišnaiitide juures elamist saan nüüd ise otsustada, mida teen; kas või maitsta toitu otse pannilabidalt, sest keegi ei arva, et nii söödan tervele leibkonnale oma karmat.

Piiripunktis seletan ametnikule, et tahan tutvuda kirjanduseluga, tantsida salsat, õpetada keelt. Sõbrannal valmib väidetavalt maailma parim kinoa, lähen appi seda koristama. Ametnik on poolt, annab mulle kogemata lausa neljakuuse viisa, siis parandab selle kolmeks kuuks.

Peaaegu kõik Peruu 39 viirusejuhtumist on Limas. Bussijaamas soovitavad sõbralikud tädid mul sinna mitte minna.

15. märts. Arequipa, odav hostel, vihmane õhtu. President räägib telekas, et riigipiirid pannakse 15 päevaks kinni. See ei tundu eriti hull uudis, sest miks peaksin Peruust nii ruttu ära tahtma, ma ju alles jõudsin siia.

Avalehele
3 Kommentaari
Loe veel: