Peruu pöörises

Peruus ei maksa turistil Viru tänavale minna, džunglisse ja soolakõrbesse seevastu küll, kirjutavad Vahur Luts ja Olle Selliov.

Saabusime Limasse küll rohkete ideedega, kuid ilma mis tahes sõiduplaani ja -graafikuta. Olime küll ära teinud mõnevõrra kodutööd, aga eelnevalt internetist vajalikke lennupileteid ja hotelle uurides tundus kõik utoopiliselt kallis ja liiga palju aega nõudev. Nii asusimegi ühes Lima peaväljaku Plaza de Armase naabruses asuvas reisibüroos üsna skeptilises meeleolus seletama oma unelmate ringreisi põhilisi ideid. Meie hämmastuseks suutis meid teenindav daam panna kokku paketi, millest jäi ajanappuse tõttu välja ainult üks meeles mõlkunud vaatamisväärsustest – Titicaca järv. Ja kõik see toredus kolm korda odavamalt, kui ise olime arvestanud!

Peruu pealinnas koos temaga kokkukasvanud ookeanisadama Callaoga on ligi 9 miljonit elanikku, seetõttu ei olnud meil paari päevaga lootustki kogu sellest urbaansest konglomeraadist ülevaadet saada. Piirdusime ajaloolise kesklinnaga, mille koloniaalbarokne süda on me meelest Lõuna-Ameerika kõige kaunim vanalinn. Muide, Limas tegutseb Ameerika vanim ülikool, mis asutatud Tartu Academia Gustavianast ligi sada aastat varem. Ka Lima kirikute interjöörid oma julgete värvilahendustega ja dramaatiliselt väljavalgustatud pühakujudega meenutasid pigem barokkooperi lavapilti kui askeetlikku palvekoda.