PIKKADE NUGADE SUVI

Teismelised on Londonis nugade peale läinud. Üksteise ja maailmaga pahuksis, on sel aastal juba kaheksateist noorukit leidnud oma otsa vaheda noatera läbi (haavatuid on üle saja). Maikuus korjas politsei pealinna noortelt ära üle 200 pussi. 29 protsenti kooliõpilastest tunnistab, et  omavanused on neid tänaval noaga ähvardanud. Metallidetektorist saab koolifuajeede argipäev.

Midagi on ilmselgelt väga mäda, kas pole? Noaoskus (õigemini küll vahest jultumus nuga kanda) on Londoni noorsoo sotsiaalse staatuse mõõdupuuks. Noaga = äss, noata = möku. Kuid mille vastu nad sedasi relvastuvad? Asja nimi on enesekehtestamine ekstreemsel moel. Kui oleks ju igati ootuspärane, et teismeline vanurile bussis kohta annab, siis praegusel ajal taganeb iga ontlik vanur noorukite punti nähes vaguralt selg ees sõidukist ja käib pigem jala, kui et end vabatahtlikult kellelgi sõelapõhjaks torkida laseb. Metroos suunatakse pilgud diskreetselt maha, kui vindised 16aastased istmeid noaga katki tõmbama kukuvad. Keegi ei kobise, õhus on lämmatav tumm paanika. Kui harilikult peaks kooli ligidus iga kinnisvara ihaldusväärsemaks muutma, pole see enam hoopistükkis tervitatav.

Põhjendamatutele mõrvadele järgneb väänikute nõutu kahetsus – tera taheti anda ju vaid hoiatuseks. Tõtt-öelda ei ole neil aimugi, mida kõike noaga korda võib saata. On neid, kes argumenteerivad, et koer on maetud söögituppa. Avalike koolide sinikraeliste vanemate lapsed ei söö enam laua ääres, rääkimata söögiriistade kasutamisest. Kiirtoit pugitakse sisse näpuvahel või kühveldatakse suhu plastkahvli abil, mis karbiga kaasa tuleb; sai on alati viilutatud, puuviljadki poes valmis lõigutud. Tööõpetuse tundides ei tohi juba aastaid midagi teravat kasutada. Endale kogemata näppu lõikamise võimalus on ära kaotatud ka kodudest. (Rääkigu, mis nad tahavad – kõik see kehtib tegelikult ka erakoolide privilegeeritumate võsukeste kohta.) Ühesõnaga, puudu on nii noa käsitlemise oskus kui ka arusaam valust. Koolides tehtud workshop’ide käigus on sotsiaalametnikud pisitasa paljastanud noorte nolkide elukauget maailmapilti. Nimelt arvatakse valdavalt, et nuga saada ei tohiks sugugi ülemäära haiget teha – see pannakse ühte patta kriimustustega! Uljad noakangelased rahustavad vanemat põlvkonda, et kui juba noaandmiseks läheb, siis nemad praktiseeriksid igal juhul “turvalist pussitamist” (safe stabbing), ehk siis tuleb susata pepusse, selga või siis jäsemetesse – nii ei saavat keegi surma (sic!). Ainsana ohustavat elu löök südame piirkonda. Neerude ja muude siseorganite asukoha kohta bravuurikad puberteetikud midagi erilist lisada ei söanda.

Näitleja ja kirjanik Lennie James väidab, et noakandmisega kaasneb ebamaine enesekindlus. Relv taskus, muutub end juba niigi surematuna tundev teismeline superkangelaseks. Kuid tuletagem meelde, mis juhtus peategelasega Mati Undi novellis “Mõrv hotellis”: sellest, kes püüdis iga hinna eest ennetada mõrvarit, sai lõpuks eksikombel ise tapja. Sama stsenaarium etendub Londoni tänavail hirmuäratava sagedusega.