Pöidlaküüdiga

Põhja-Ameerikas on kolme liiki hääletajaid: 1) maniakaalsed mõrvarid, 2) maniakaalsete mõrvarite tulevased ohvrid ja 3) välismaalased, kellel pole aimugi kahe esimese liigi olemasolust. Eestis aga pole häälega reisimine mitte üksnes ohutu, vaid ka meeldiv ja välismaalastele hea võimalus ilusa looduse ja värvikate kohalikega tutvumiseks.

Tõsi, eri maailmajagudes on tehnika veidi erinev. Ameerikas püüab hääletaja esineda ükskõikse, koguni tüdinuna. Ta seisab, üks jalg põlvest lõdvaks lastud, pilk ebamäärases kauguses, pöial mitte kaugel puusast enam-vähem soovitud sõidusuunas. Eestis on kombeks pidulikum poos: jalad sirged, silmavaade lähenevatel autodel, käsi välja sirutatud Heil Hitler’i ja New Yorgi takso peatamismärguande vahepealses asendis.

1990. aastate algul kasutasin ma Ameerika stiili, kuni üks sõber selgitas, et maainimesed võivad hakata arvama, et ma päevitan niisama teeveeres. Kohaliku tehnika kasutuselevõtust oli abi, aga aitas ka lehvitamine väikese Kanada lipuga, mis on rahvusvaheline ohutuse sümbol. Hiljem ei ole ma enam kunagi kuigi kaua pidanud maantee ääres ootama.

Ükskord võttis mind peale kastiga UAZ, millel oli esiklaas katki ja pragudest ämblikuvõrgumustriline. Aukude tõttu toimis esiklaas nagu kops, korrapäraste ajavahemike järel paisudes ja kokku vajudes. “Ma ei saa üle neljakümne sõita,” seletas juht. “Muidu ta kukub sisse ja lõikab sul näo puruks.” Juhil oli habe nagu Rasputinil, hambad lagunenud ja hingeõhk nagu lohel. “Ega sa ei pahanda, kui ma korra kinni pean?” küsis ta. Kes olin mina, et pahandada? Ta sõitis mingi kioski juurde ja tuli tagasi kolme viinapudeliga, mille ta silma pilgutades istme alla veeretas.

Ma ei ole kunagi juhtunud kuumade üksildaste naiste autodesse (nagu tuntud allergiarohu reklaamis). Enamik küüdi pakkujaid on olnud veoautojuhid või pensionärid. Mõlemad on olnud jutukad ja mu keeleoskuse kiirele paranemisele kaasa aidanud.

Aastaid hiljem, kui mul endal auto oli, püüdsin samaga vastata ja korjasin alati igalt poolt hääletajaid peale. Ükskord talvel külma ilmaga võtsin Läti piiri lähedalt peale noore venelanna. Tal oli õhuke kleit seljas, mantlit polnud ollagi. “Kas teil külm ei ole?” küsisin, endal hea meel, et saan oma viletsat vene keelt harjutada. “Ei,” vastas tema, “pole häda midagi.” Sõitsime kilomeeter maad vaikides, kuni ta lõpuks midagi pikkade ja keeruliste lausetega rääkima hakkas.

“Nüüd ma küll ei saanud mitte midagi aru, mis te ütlesite,” tunnistasin talle.

Ta hakkas naerma, järeldades, et ma ei ole eestlane. Nüüd väljendas ta end hoopis lihtsamalt: “Seks ne nado?”

Tundsin end otsekohe süüdlasena, et minu puudulik vene keele oskus sundis teda niisugust jämedat kõnepruuki kasutama. Esialgne ettepanek igatahes kõlas kaunilt nagu Puškini luuletus.

Vastasin: “Ne nado,” aga tänasin sõnaohtralt lahke pakkumise eest. Ta andis märku tee ääres seisma jääda ja tagasivaatepeeglis ma nägin, kuidas ta teisele poole teed seisvate veoautode järjekorra juurde läks.

Kujutasin ette, kuidas ta veoautojuhi uksele koputab ja pärast jutustab mehele naljaka loo sellest, kuidas üks välismaalane ta sellepärast peale võttis, et arvas teda külmetavat.

Autoderivist kajab naer selgesse talveõhku. Sellest end häirida laskmata sõitis välis maalane edasi, silmad lahti, et järgmist hääletajat mitte maha magada.

A-osast tuttava Vello Vikerkaare reisiteemaline veerg ilmub Kohvris kord kuus kuni suve lõpuni.