Kui Venemaal nafta ja gaas otsa saavad, pestakse torud puhtaks ning hakatakse Hiinasse transportima nende mõlema mere kristallpuhast magevett.

Olhon on banaanikujuline, kuid banaanist tunduvalt pikem, põhjast lõunasse tuleb oma 70 kilomeetrit. Saare püsielanikeks on tuhatkond burjaati, suveolhonlased on peamiselt venelased suurlinnadest, kes on sinna rajanud hilpharaka moodi datšad. Just nende tarvis veeti saarele alles paarkümmend aastat tagasi traadi­elekter ning asfalteeriti Irkutskist algav maantee. Varem surisesid koolis ja haiglas generaatorid ning liiguti mööda Siberi rasputitsa’t (teetust).

Saare põhjatippu kutsutakse Hoboiks, see tähendab burjaadi keeles kihva ja keel kõneleb tõtt, kihva moodi see neem ka on. Sinna pääseb ainult uazik’u või vezdehod’iga, mõlemad on Vene maastikuautod, ameeriklaste Willyse pealt sõja ajal maha puksitud. Koopiad on ilmselt paremad originaalist, raske uskuda, et eht-Willys suudaks neid porimülkaid või tolmuuputust, stepijärsakuid ja taigatõuse läbida.

Seal põhjatipul tahab giid turistidele alati näidata endeemset mageveeviigerhüljest ehk nerpat, kelle sattumist järve ei oska teadus kuidagi seletada. Kas ujus ta ise Põhja-Jäämerest Jenissei ja Angara jõgede kaudu kohale? Aga seda teed on üle viie tuhande kilomeetri ning pidevalt vastuvoolu. Ja jõed on kiired ja võimsad. Või roomas mööda jõekaldaid? Jällegi raske uskuda. Äkki tõid linnud küünte vahel ühe emase ja isase kohale, omamoodi Eeva ja Aadama? Aga need mürakad kaaluvad sadakond kilo. Mina pakun välja oma versiooni – hüljes lendas ise Baikalile, aga kuna elu siin oli niivõrd hea ja mõnus, siis tiivad miljonite aasta jooksul taandusid. Koopakaladel on kadunud silmad, nerpal lennuvahendid. Darwinism!

Ent endeemne hüljes ennast ei näita. Neil on omad asjaajamised, nad ei suvatse poseerida.

Olen seal ekskursioone vedanud paarteist suve ning ainult ühel korral on õnnestunud seda maailma­imet näha.

Loodus ei salli tühja kohta, atraktsioon tuleb asendada atraktsiooniga ning hülge asemel näitavad kohalikud giidid staarsuslikut. Neid loomakesi lidub mööda steppi ringi muidugi ilmatu vägi, kui veab, võib näha sedagi, kuidas kotkas armsa närilise küüniste vahele haarab.

Ent jutuks olev suslik oskab rääkida. Õigemini – saab kõnest aru. Tarvitseb vaid tema uru kohal burjaadi keeles hüüda „Зумбаhаа! Зумбаhаа!“, kui hüütu oma nina välja pistab. Loomake on koguni kakskeelne. Turistid, kes burjaadi keelt ei oska, võivad hüüda ka vene keeles „Cуслик! Cуслик!“, ja efekt on sama. Ei mingit natsionalismi! Suslik tuleb ja võtab peo pealt süüa, ta armastab küpsiseid, eriti „Õnnelikku lapsepõlve“.

„Kuidas on „suslik“ eesti keeles?“ küsis minult saare giid, hallipäine burjaat, pensionil bioloogiaõpetaja.

„Suslik,“ vastasin mina.

Hüüdsime siis kogu turistiderühmaga eesti keeles, loomake pistis oma nina urust välja ning andsime talle küpsist „Õnnelik lapsepõlv“. Ta on peps, muud ta ei võta.

„Aga kuidas inglise keeles?“ ­uuris giid.

„Täpselt ei tea, kuid oletan, et ikka „suslik“,“ vastasin mina.

Hüüdsime inglise keeles. Jälle nina väljas. Prantsuse ja itaalia keeles kõik sama.

Tõesti tark loomake.