Praetud prussakad Siem Reapis
Saabusin Siem Reapi AirAsia lennuga Kuala Lumpurist. Esmapilgul paistis lennujaam üsna mahajäetud – kusagil eemal terendas vaid veel üksainus lennuk, mis kogu lennuvälja selle ulatuses nägemast takistas.
Ühesuguses vormiriietuses piirivalvurid istusid üksteise kõrval poolkaarekujulise laua taga nagu linnukesed õrrel, andes viisataotlusega passi kogu poolkaare ulatuses käest kätte, kuni see jõudis viimaseni, kes sellesse kahekümne Ameerika dollari ja passipildi eest pitsati lõi. Linna poole sõitev takso tuhises mööda teed, mis tundus Indiaga võrreldes erakordselt tühja ja mahajäetuna ning pani imestama, kus siis kõik inimesed on...
Hommikutundidel asuvad linna külastavad turistid teele Siem Reapist viie kilomeetri kaugusel algavate Angkor Wati iidse templilinna varemete juurde. Parem on alustada teekonda juba enne päikesetõusu, kui õhk on veel hommikuselt soe ja enne, kui kõrvetav päike väljasviibimise väljakannatamatuks muudab. Hea viis Angkor Wati avastada on liikuda jalgrattaga omas tempos. Siem Reapi linnaliiklus on võrdlemisi vaikne, autosid rahulikuks rattaga manööverdamiseks enamasti küllalt vähe ning hapnikku piisavalt, et mitte ainult vingugaasi sisse hingata. Ka kohalike seas on rattasõit tavaline liikumisviis. Mõnikord küll sõidab jalgrattavööndis mõni mopeed otse vastassuunas.
Arveldamine käib Kambodžas enamasti Ameerika dollarites, mis on siin ametliku valuutana kohalike rielide kõrval kasutusel kursiga 4000 rieli=1USD. Ka pangaautomaadist saab dollareid. Igal sammul on tunda, kuidas riiki on selle ülesupitamiseks dollareid süstitud. Samas see polevat alati nii olnud – Siem Reapi expat’-ide sõnul polnud seal viie aasta eest ühtki pangaautomaati ning teed kaeti asfaldiga alles hiljuti.
Päikesetõusu nägemiseks tuli ärgata kell viis. Ehkki kohale jõudes oli juba valge ning mõned kiirustavad turistid lahkusid juba järgmistele jahimaadele, arvates päikesetõusu ära jäänud olevat, polnud see veel alanudki. Alles mõne minuti pärast hakkas punane kera Angkori templite tagant tõusma ning kollaseks värvunult kõrgeima torni tagant välja piiluma. Kes loodab aga vara alustades ennetada turistide horde, peab kibedalt pettuma, sest päikesetõus Angkor Wati taustal on templikompleksi üks kõvemaid tõmbenumbreid ja seda tuuakse vaatama bussitäied turiste, enne kui nad tagasi linna hommikusöögile transporditakse.
Hommikust (või lõunat) saab süüa aga ka vabaõhumuuseumi alal. Iga suurema vareme juures leidub kohalikke ettevõtjaid, kes väsinud ja näljastele turistidele kõhutäidet ja arvukalt suveniire pakuvad. Otsustasin hommikust süüa mitme näoga Angkor Thomi varemete juures. Istusin laua taga oma paksu banaanipannkooki oodates, väikesed lapsed mu ümber püüdsid mulle suveniire kaela määrida.
Üks üheksa-aastane tüdruk Pau oli eriti tragi – küsis, mis maalt ma tulen, ja pakkus, et arvab selle pealinna ära, kui temalt selle peale midagi ostan. Nõustusin, sest paljud siis ikka teavad Eesti pealinna.Enamik välismaalasi, kes kunagi midagi ka Baltimaade kohta kuulnud on, ajavad Eesti niikuinii kogu aeg miskipärast Lätiga segi. Selgus aga, et tolle väikese khmeri tüdruku puhul oli tegu oma ala professionaaliga – nimelt teadis ta vastust täpselt ja mul ei jäänud midagi muud üle, kui tema karbist üks varemekujuline külmikumagnet välja valida.
Hommikuses jaheduses oma käike planeerides on päris mõnus templite vahel rattaga ringi sõita. Keset päeva kütab päike ilma aga nii talumatult kuumaks, et parima mõttena tundub kusagil konditsioneeritud õhuga ruumis varjul olemine.
Enamasti soovitatakse võtta 40 dollari eest kolmepäevane sissepääsupilet, kuid kel rahaga kitsas ja arhitektuurihuvi piiratud, saab intensiivse tegutsemise korral hakkama ka üheainsa päevaga. Mitmepäevase piletiga tasuks avastada kaugemale jäävaid templeid ja kohalikke külakesi, mis asuvad Angkor Wati alal, jalgadel asuvate majade ja puukoorest punutud puuris istuvate põrsastega. Majadest või põllul küürutavatest inimestest möödudes karjusid pisikesed lapsed aina “Hellooooo!”, nii et kogu aeg tuli Inglise kuninganna kombel lehvitada.
Siem Reapi linnakesse on põhjust paariks päevaks kauemakski pidama jääda. Linna äärel, teel lennujaama asub “lõhnatöökoda”, kus kohalikud naised punuvad külastajate silme all palmikoorest korve ja kus valmistatakse kehahooldustooteid ja lõhnastatud küünlaid. Siem Reapist paarikümne kilomeetri kaugusel võib külastada siidifarmi, kus kõik siidi tootmise etapid üksipulgi ette näidatakse. Kõrvalruumis istuvad noored tüdrukud ja koovad siidkangast.
Pärastlõuna leitsakust toibumiseks on hea koht Liblikaaia-nimeline restoran, kus botaanikaaeda meenutavas võrguga kaetud hoovis lendab ringi eri suuruses ja värvi liblikaid. Vana turu piirkonnas on aga igal sammul mitte vähem ekstravagantseid, aga imemaitsva toiduga vägagi taskukohaseid söögikohti. Näiteks tee ääres müüdavad värskelt praetud ritsikad ja krõbedad tarakanid, mis maitsevad mõnusa soolase snäkina, kui just aju ei keela neid omale suhu pistmast. Ilmselt on need sealtsamast tänavalt püütud, sest pimedas ringi kõndides on küll targem kinniseid kingi kanda.
Samas piirkonnas asub rohkelt ka välismaalaste disainipoekesi, kust klišeelike koopiasuveniiride kõrvalt originaalseid kingitusi leida.
Siem Reapis on hommikutunnid vaiksed, linnas läheb elu lahti alles õhtutundidel, kui õhutemperatuur on taas normaliseerunud. Siem Reap on tuntud ka Kambodža Las Vegasena, vana turu piirkond lööb pimeduse saabudes turistidest ja värvilistest tulukestest kihama. Kes otsib aga autentset ööklubi, võiks külastada linnast väljas asuvat Pyramidi.
Sinna sisse astudes tundus aeg justkui tagasi keeratud olevat – olin sattunud mingisse Tallinna ööklubisse pea kümme aastat tagasi.
Rohelised vilkuvad tuled, kõrvulukustav trance ja hunnik khmeri noorukeid, kes välimuselt justkui veel alaealised, kuid teadjate sõnul ilmselt kolmekümnendale eluaastale lähenemas.
Kambodža on oma raskele minevikule vaatamata jõudsalt tulevikku trügimas, eesotsas oma kultuuripealinna Siem Reapiga.
