Pruuni ajastu lävel
Nagu mõni areenilt lahkuv tippsportlane või
pensionieelikust rockstaar, on Tony Blair veetnud oma errumineku eelõhtu
püüdlikult kaamerate ees hoorates, pigistades igalt suurliidrilt ja
riigipealt välja veel viimase tunnustava õlalepatsutuse.
See hüvastijätuturnee on tegelikult väldanud juba kuukest
kuus, millesse on tagasihoidlikult öeldes suhtutud hämminguga. Siin
ta on, lähiajastu suurimaid massimõrvareid (olgugi, et
Dubya’ga kahasse), pealtnäha ju vast mõningase vaimse tervise
juures, ent kummalisel moel pole tema paradeerimise juures olnud täheldada
ei mingit kahetsust, häbi ega süümepiinu.
Kuigi
pattude omaksvõttu oodati lõpuni välja, jäi tuhk
Downing Street’il raputamata. See-eest võõrustas Blair
päev enne ameti maha panemist poliittola Arnold Schwarzeneggerit, ning
võttis aplal ilmel vastu kogu mokamäärde, mida Arnie’l
pakkuda oli, visates omalt poolt vaid paar kohatut Terminaatori-nalja.
Hedonistlikud kalduvused käivad küllap kaasas nii
massimõrvari kui ka peaministri ametiga, kuid selline jabur
megalomaniakaal-ne enesekindlus sarnaneb juba performance-kunstile.
Pressi jaoks oleks mõjunud loogilisemana Blairi ilmumine Pall
Mall’ile, vedades enda järel kaht tiibklaverit, mida koormamas
mädanevad eeslikorjused ja kaks preestrit (Prescott ja Reid ehk?) --
kuulus stseen Dalí ja Buñuel’i Un chien andalou’st,
mis viitab ületamatutele raskustele jõuda eesmärgini, kui kogu
maailm on sinu vastu.
The Guardian’i Jonathan Freedland
nõuab Blairile kuulsusetut lõppu vangikongis või siis
vähemasti niru eremiidipõlve nagu see juhtus ämbrisse astunud
Lyndon B. Johnsoni (Vietnami sõda), Anthony Edeni (Suezi kriis) ja
Menachem Beginiga (Liibanoni okupatsioon) enne teda.
Kuid mina
leian, et Blairil kui performance-kunstnikul on säravat potentsiaali: ta
võiks silmagi pilgutamata astuda sürrealistide ridadesse,
näpistades osavalt vahelt kunstnikele kohustuslikud nälja- ja
vaesusaastad ning esindades Suurbritanniat juba järgmisel Biennaalil. Eks
olegi tema uus roll Lähis-Ida rahusaadikuna ehk absurditeatri loomulik
jätk.
Downing Street’il seevastu puhub alates eelmisest
nädalast tõeluse läbilõikav iil. Gordon Brownil paistab
reaalsustaju veel täiesti olemas olevat. Ta on oma tegudest teadlik ning
ei pea paljuks vigu tunnistada. (Veelgi enam on ta teadlik sellest, et kui ta
lähima paari kuu jooksul rahvast võluda ei suuda, lendab ta oma
kauanoolitud troonilt nagu tusspall ning pikk pürgimine ülespoole
saab valusa ja üsna narri lõpu.) Kuid kuidagi peab selle
tõsise mehe üle ju nalja heita saama, arutlevad tosinad
vihmakeepides kolumnistid.
On kolmapäeva
pärastlõuna, Blair on lahkunud, Brown veel ametisse vannutamata.
Mõneks ajaks on riik peata – harukordne võimalus
anarhismiks! Vaetakse, millisele loomale Brown sarnaneb. Otsustatakse, et vast
metsseale, või et hoopis konnale. Vaieldakse, kas Brownil on seinal
Cherie näolapiga märklaud või sootuks vastupidi (antipaatia
olevat tulisem kui iial varem). Mõlgutatakse, mis saab edasi koomik Rory
Bremner’ist ehk Blairi imitaatorist – kas kolib üle Al
Jazeera’sse? Ja siis see algab. Keegi teeb siivutu (kuid
kõvahäälse) nalja tulevase peaministri nime kohta.
Relvakandjad (kes valvavad kuulsat musta ust) vahetavad kohmetult pilke ega
tea, kas peaks sangviinilist naljahammast noomima või mitte –
endalgi ju pisut koomiline.
Kuid siis ei ole enam pääsu ja
otsekui taevaväravate avanedes vallandub rahva seas kakanal
jade laviin, üks banaalsem kui teine. Turvajad itsitavad täiesti
varjamatult kaasa ning poliitiline kuuluvus ei puutukski nagu enam asjasse
– paremäärmuslasest kommentaator Simon Heffer on valmis oma
verivaenlasele Polly Toynbee’le lausa musi andma. Paistab, kuidas muidu
naljasooneta Brown sellise sõnnikuhuumori sees vastu peab ning kas see
aitab tal ka iseenda suhtes pisut leebuda. Lõuapoolikuid, kellelt seda
kunsti õppida, jätkub.