Punahammaste riik Myanmar - kuidas reisida ilma militaarset diktatuuri toetamata
Räägitakse, et ainuke asi, mida Myanmaris pole, on kõrbed. Paljudele Birmana tuntud riigis on olemas nii lumega kaetud kõrgmäestikualad, niiske ookeanikliimaga rannaääred, jõgede, järvede ja sooderohked piirkonnad kui ka kuivad stepialad.
Myanmari siseelu meenutab natuke meie Nõukogude Liidu aegseid tingimusi. Riiki juhib hunta ehk de facto militaarne diktatuur, mille esinäoks on kindral Than Shwe, kes on oma tähtsuse rõhutamiseks igal pildil tüdinult kurja näoga ja paljude ordenitega. Ingliskeelne kohalik ajaleht The New Light of Myanmar (välismaalastele ainuvõimalik loetav leht, sest siinsed Myanmari tähed ei meenuta ühtegi tuntud tähestikku) algab ikka kindral Than Shwe pöördumisega, kus ta aasiapärases inglise keeles räägib sellest, kui edukalt võitleb riik neokolonialistide vastu (nii edukalt, et neid polegi) ja kuidas uue generatsiooni jaoks ehitab ta üles rahul baseeruva, modernse ja arenenud riigi. Kindral Than Shwe pole olnud kitsi endale tiitlite jagamisega, juhtumisi on ta ka “Chairman of the state peace and development council” ja “Commander-in-chief of defence services”.
Myanmari ajaleht on üldse huvitav – kindlasti on siin paar artiklit selle kohta, kui halvad demokraatlikud riigid ikkagi on, näiteks artikkel pealkirjaga “Boliivia keeldub olemast USA ori”, ja kindlasti ka mõned kriminaalsed uudised tulistamiste või röövide kohta kaugel Ameerikamaal. Samas on ka viited sõbralikele riikidele, näiteks Lõuna-Koread kiidetakse viimaste aastate ülimalt suure kaitsekulutuste numbri saavutamise eest. Lõppkokkuvõttes on lehed, nagu meil nõukaajal, täis puhast propagandat ja ülimalt kaheldava uudisväärtusega ebavajalikku infot.
Poliitikast aga ei saa Myanmaris üle ega ümber. Selge ettekujutuse sellest saabki ennekõike seljakotireisijana. Huntale meeldivad muidugi rohkem grupituristid, sest siis ei satu turist kohalikega rääkima, lisaks on gruppide puhul kindel, et ametlikult kaasa antud giid on kindlasti riigikorda toetav kodanik.
Selgelt kõlab nii reisiraamatutes kui -portaalides (arusaadavalt siis mitte Myanmari valitsuse poolt loodud infokanalites) soovitus kasutada võimalikult palju erateenuseid ja jätta puutumata riigile kuuluvad hotellid-transpordivahendid. Lonely Planetis on lausa välja toodud, kui palju mõne teenuse puhul läheb raha riigile, palju kohalike inimeste taskusse. Suurimad turismiatraktsioonid külastamata jättes ja liigeldes kohapealsete sõidukitega, on võimalik paar nädalat lahedalt ära elada vaid saja USA dollariga, seejuures sisuliselt huntat toetamata.
Vastupidi huntaga seotud ettevõtetele on pereettevõtete poolt pakutavad teenused ka imeodavad. Ööbimise mõnes lihtsamas hotellis võib saada vaid 3–4 dollari eest. Ja milliseid lisaväärtusi need pakuvad! Mida väiksem hotell ja mida rohkem kodumajutuse moodi, seda enam on võimalik teada saada kohalikest kommetest ja eluolust. Süda tõmbas nii mõnelgi korral valust kokku, nähes, kuidas eriti just vanematel inimestel praegusest riigikorrast rääkides pisar silma tuli. Jõudsime järeldusele, et üks asi on olla okupeeritud teise riigi poolt, kui sul justkui vaenlane on omast käest võtta, aga kui sind anastab su oma riik, on olukord täiesti lootusetu …
Inimeste vestlusteemad ja tegutsemisvaldkonnad on tõsiselt piiratud, nuhkimine ja pealekaebamine on tavapärased nähtused ja 20aastane vangistus riigi kirumise eest tavaline karistus. Inimestega nn keelatud teemadel juttu ajades on tavapärane nende närviline üle õla piilumine, ega selja taga või lähiümbruses mõnda ebasoovitavat või kahtlast tegelast pole. Kohalikud jutustasid, et vähegi valitsusele ebasoovitavas suunas liikuvat poliitilist aktiivsust ülesnäitavad inimesed kipuvad kaduma, et mitte kunagi enam välja ilmuda. Paaril korral nägime ka meie sõjaväepolitsei jõudemonstratsiooni – selleks sõidetakse suure autokolonnina läbi linna. Üksi nad ei julgevat, sest rahva viha ja tülgastus võimu vastu on liiga suur.
Kõige selle juures püüavad elanikud teha head nägu ja toimetada oma tavapäraseid tegevusi. Ida-aasia rahvastele kohaselt on nad abivalmid, sõbralikud ja häbelikud. Inglise keelt räägitakse väga vähe ja kohutava aktsendiga, kuid nagu ikka, sõltub arusaamine tegelikult pigem tahtest üksteist mõista. Lisaks kõigele võib Myanmaris vabalt juhtuda, et isegi perfektse keelelise mõistmise korral saad soovitud teenuse asemel midagi hoopis muud. Nii näiteks võib soovitada, et ärge kunagi minge maniküüri Myanmaris. Birmalastel on asjast teine arusaam. Põhimõtteliselt tähendab see nende jaoks vaid küünte nüsimist, eelistatavalt võimalikult ebatasaselt. Küll aga soovitan soojalt traditsioonilist Myanmari massaaži, mis on üks paremaid asju üldse. Nõrganärvilised ei tohiks vahepeal silmi lahti teha, sest siis on näha, et massöör tatsub su otsas paljaste jalgadega, aeg-ajalt laetalalt tasakaaluks tuge otsides.
Myanmar on karmi huntavõimu juures hämmastavalt usklik maa – enamik rahvast (90 protsenti) on budistid. Munkasid ja nunnasid on tänavapildis tohutult, kloostreid, pagoode ja pühakujusid lademetes. Mõne budakuju või stuupa või pagoodi ehitamine tundub olevat iga mehe püha kohus ja elu mõte. Karta on, et neid religioosseid ehitisi on kümnetes tuhandetes. Mõni neist on nii suur, et annab meie Niguliste kirikule silmad ette. Mõni on tilluke, et pista või tasku. Eriti rohkelt pakub selliseid ehitisi kaunis Kesk-Myanmari piirkond Bagan, kus neid on lausa tuhandeid. Ütleme ausalt, et neid külastades on pärast kümnendat kõik juba lootusetult sassis ja mõistlik on nende läbitrampimise asemel mõne suurema pagoodi otsas lihtsalt hunnitut päikesetõusu või loojangut vaadata, mis on ühed ilusaimatest ja erakordsematest, mida mina näinud olen.
Rahvaarv on Myanmaris 47 miljonit, mis mahub mõnusalt ja lahedasti 676 000 ruutkilomeetri peale (võrreldes Indiaga, kus maa-ala on vaid 4,8 korda suurem, kuid rahvaarv 25 korda suurem, on see lausa ruumikuse paradiis). Otse loomulikult on tublid birmalased võtnud pähe igasse külla, kus veel pole suurejoonelist toretsevat kullaläikelist budat või pühakoda, see ikkagi püstitada. Tulemuseks on, et kõik teeääred on üle küllastatud annetusi küsivatest külaelanikest. Aktiivsemad on endale ruupori või lausa mikrofoni muretsenud. Ja kui buss ukerdades neist piirkondadest läbi sõidab, võib ikka juhtuda, et just mõni kontrollpunkt (ühest nn maakonnast teise sõites tuleb läbi kontrolltsoonid) on mõne stuupa-raha-kogumise aktsiooni kõrval ja kannatlik turist peab püüdma bussis jääda ükskõikseks, samas kui akna all valjult lunides raha kerjatakse. Ei, kerjajad pole birmalased Indiaga võrreldes sugugi. Aga nad võivad olla suhteliselt järjekindlad, ja rohkem kui ühel korral tekkis meil tunne, et kui me nüüd selle püha buda ehitamiseks raha ei anna, tabab meid ilmselgelt suur häda ja ikaldus. Raha annetamisest loobumisel on kohalikel, ilmse ärivaistuga inimestel välja pakkuda kohe muid huvitavaid kaubaks minevaid asju – kärsatatud tibud (mis meenutavad grillkonnasid), terve rida igasugu magusaid pontšikusarnaseid asju, mis koosnevad suuresti suhkrust ja võist, või paremal juhul pähkleid ja puuvilju.
Kontrolltsoonid administratiivüksuste vahel on selleks, et kohalikud elanikud riigile teadmata ühest punktist teise ei liiguks. Turistidki on arvel ja korra ühte maakonda sisenenuna pead sa loogiliselt võttes mingi aja jooksul teisest kohast välja tulema, sest kõik on piinliku täpsusega päevinäinud päevaraamatutesse sisse kantud. Proovisin reisidokumendina passikoopiaga hakkama saada, ja siingi leidis kinnitust Aasias levinud tava – isegi pass ise ei ole nii tähtis asi kui koopia sellest. Teatud piirkonnad Myanmaris on turistidele kas täiesti suletud või on sinna sisenemiseks vaja spetsiaalset luba. Kagu-Myanmari deltaalale ja Ngwesaungi (hääldatakse Njuusan, vale häälduse tõttu oleksime peaaegu hoopis vastaskaldale jõudnud) minekuks pidime me valitsusametile kirjutama kirja, milles lubasime, et me ei korralda poliitaktsioone ega võta sõna poliitika vallas. Esimesest punktist pidasime edukalt kinni, aga poliitikast tuli ilmselgelt rohkem juttu, kui valitsus seda heaks kiitnud oleks.
Ainukesed tõsiselt rikkad inimesed Myanmaris ongi otseselt või kaudselt valitsusega soetud kodanikud. Suur osa rahvast on vaene, ka sotsiaalsed töökohad pole tundmatud. Sotsiaalne töökoht Myanmari moodi näib olevat lahendatud päevaraamatute süsteemiga. Nimelt peetakse iga võimaliku ja võimatu asja kohta päevaraamatuid. Sisuliselt tähendab see kõikvõimalike tegevuste, toimingute ja mittetegemiste ülestähendamist eri kaustikutesse, mille lehtede vahelt on uljalt välja turritamas sinised kopeerpaberid. Kord Yangoni bussijaamas bussi oodates vaatasime neli tundi järjest ülima hämmeldusega, kuidas valges särgis ja pikas seelikus, spetsiaalsete kirjutaja käistega ametnikuhärra pabereid täitis. Lõpuks jõudis suur virn pabereid, millel pakkide ja reisijate andmed piinliku täpsusega olid kirja pandud (mõned neist korduvalt ümber kirjutatud, nagu me pideva jälgimise tulemusena tuvastasime), kõrvaloleva ametniku lauale, kes need pikema jututa prügikasti lennutas…
teligioossetest traditsioonidest on siin mitmeid erisusi – näiteks kaheksapäevased nädalad. Lõpuks tuleb küll kokku sama pikk nädal nagu meilgi, sest kolmapäev koosneb mingil põhjusel kahest päevast.
Igapäevaelu see Lääne turistil küll pea peale ei pööra, aga ei saa ütelda, et see kummastav poleks. Lisaks kõigele on Myanmaris aasta 1371 või 2552, olenevalt millist kalendrit jälgida, kuid kindlasti pole seal praegu 2010.
Teine eriti huvitav tõsiasi on, et Myanmaris pole mitte ühtegi sularahaautomaati ja kaardimakseid loomulikult ei tunnistata. Vahetada saab ainult teatud seeria tuttuusi USA dollareid, seega maabudes valede dollaritega või ilma sularahata, võib visiit riiki jääda päris lühikeseks. Õnneks on kohalikud kauplemisaltid ja üht-teist on võimalik oma nänni müües saada. Eriti hästi lähevad kaubaks igasugu juukseklambrid, lõhnaõlid, huulepulgad jm, mida ka edukalt näiteks kohalike käsitööesemete vastu vahetatakse. Tulid meelde ajad, mil nõuka-ajal käisid koolis külas hästilõhnavad välismaalased ja tõid nätsu ja muud säherdust… Mobiilidki on Myanmaris haruldus ja neid on võimalik soetada vaid väga rikastel. Telefonikaardi hind algab 1000 dollarist, telefonid 700 dollarist. Ühe maailma vaesema maa jaoks on see pehmelt öeldes ülijabur. Seega on see peamiselt valitsuse privileeg, kes “juhuslikult” kõik on üksteisega suguluses. Mõni kohalik, valitsusest sõltumatu hangeldaja või ärimees saab aga telefonikaardi osta mustalt turult mõne pensionile jäänud valitsusametniku käest. Tegelikult on Myanmaris iga asja jaoks must turg. Bensiini saab näiteks osta limonaadipudelites, ja seda müüakse reeglina lihtsalt mõne palmipuu all.
Myanmarlased, õigemini birmalased, näevad välja nagu tailased. Ilmne erinevus kõikidest teistest senikohatud rahvastest on see, et kõigil meestel on veripunased hambad. Sellise huvitava kaunistuse saavad nad, närides mingit tubaka ja pähklite segu, mida siis pärast lutsutamist suure kaarega kusagile sülitatakse. Pärast teist nädalat ei hakka tegelikult sellest enam paha ja kolmandaks nädalaks oskasime meie igatahes juba punase süljejoa eest aegsasti kõrvale hüpata.
Myanmaris kannavad mehed seelikuid. Selles mõttes on see võrdõiguslik riik. Samas on meeste seelikumustrid alati ilusamad kui naistel, mis jällegi võrdõiguslikkuse meie jaoks ümber lükkas. Seelik ise on põhimõtteliselt riidest lai toru, kuhu sisse ronitakse ja mis siis ühest äärest kokku kroogitakse ja vöö vahele topitakse. Tõsisema tooniga võrdõiguslikkusest rääkides võib aga konstateerida, et vastupidi näiteks Indiale on tänavatel liikumas näha sama palju naisi kui mehi, ja äri ajavad ka naised. Äri on birmalaste mõistes jällegi lai mõiste – kohalikud kaubanduskeskused näevad välja nagu hästi sätitud Kadaka turg, kuigi on ka peenemaid kohti. Kuid lõviosa kaubandustegevusest toimub ikkagi tänavatel, kus müüakse kõike alates kultusbrändide võltstoodangust, lugematutest CDdest ja DVDdest, lõpetades igasuguste imeliste puuviljadega (sealhulgas maailma suurima, nii viie arbuusi suuruse puuviljaga, mil nimeks jackfruit) ja imemaitsva tänavasöögiga, mille hinnaklass võib jääda 10 krooni piiresse.
Muusika ja filmide puhul on enamasti esindatud omamaine toodang. Traditsiooniliste mantrate kõrval, mida kuuleb igal pool alates päikesetõusust, on näha kohaliku popkultuuri sissemurret. Muusikavideod on läbivalt õnnetust armastusest ja lõppema kipuvad nad miskipärast õõvastava enesetapuga mahalaskmise, mürgitamise või katuselt allahüppamise läbi.
Soovides mitte toetada huntat, kes omab lennuliine, valisime kohapeal ringi sõitmiseks enamasti bussid. Nõrgema närvikavaga inimestel ei soovita seda küll sugugi proovida, sest 250 km läbimiseks ööbussiga (milles vaheldub jääõhku puristav konditsioneer ja tulikuum soojendus) läheb keskmiselt 15 tundi. Teine, 200 km reis, võttis aga sisuliselt 24 tundi (nagu pärast teistelt meiega koos bussireisi ette võtnud Prantsusmaa turistidelt kuulsime), sest buss otsustas iga poole tunni tagant üles ütelda ja meile seletati, et vajaminevat vidinat ei saa osta, sest see on kallis. Nii putitas bussijuht jälle tunnike bussi, laenates tööriistu küladest, kust mööda sõitsime, või pani lihtsalt viirukid bussi etteotsa ja sõit võis järgnevaks 30 minutiks alata. Aasialastele omaselt ei kaotanud bussijuht aga kunagi optimismi ega lootust, et seekordne parandus jääb viimaseks. Realistlike eestlastena otsustasime pärast poolt päeva edasi liikuda hääletades. Hääletamine on Myanmaris juba veidi keerulisem, sest autosid väga palju pole ning neid omavad teatud ühiskonnakihti kuuluvad inimesed. Hea tahtmise juures saab aga hääletades siiski märksa kiiremini edasi kui bussidega, eriti katkistega.
Omapäi Myanmaris ringi reisides kohtab kuidagi eriti erilisi turiste. See pole maa, kuhu tullakse vaid paradiisirandu nautima (kuigi ka neid on ohtralt), see on üllatuste maa. Hääletades delta-regiooni, kohtasime üht Inglismaa härrasmeest, kes rääkis, et läinud aastal ei saanud ta riigist minema, sest et valitsus kaaperdas ühe lennuki, mis pidi Myanmarist välja lendama. Vaevarikas ja teetöödest üleküllastunud teekond delta-regiooni tasus aga kuhjaga ära, sest valgeliivarannad on nii privaatsed, et päeva jooksul sisuliselt teisi inimesi ei näegi.
Siiani panevad suu vett jooksma kohalikud road – mõnekümne krooni eest saab uhkeima mereandide roa mida iial nähtud ja suure kausitäie tuntud ja senitundmatuid puuvilju.
Myanmar on igal juhul külastamist väärt ja kolme nädalaga saab vaid mõningat aimu selle maa rikkusest. Meie igatahes hakkasime tagasiminekuplaane pidama juba enne, kui lahkudagi jõudsime.
