Mumbaist olid meil võetud lennupiletid edasi Kerala pealinna Trivandrumi. Üllatas India siselendude lennuvälja väljanägemine. Oleme nagu harjunud sellega, et lennuväljal on peaasjalikult lennukid, inimesi ja autosid liigub seal minimaalselt, kuid selle lennujaama kohta küll ei saa seda öelda. No lausa banaanimüüjaid ehk polnud, kuid igasugu kirevat rahvast ja eri suuruses autosid sebis seal rohkem kui küll. Kõige selle segadiku keskel ukerdasid ka lennukid, isegi päris suured Boeingud. Sõiduaegadest kinnipidamisest ei maksa muidugi rääkidagi. Igasugu tõrkeid ja takistusi tuli järjest ette: ühe rikka indialase naine (on ka väga rikkaid indialasi ja ega vaesed lennukiga sõidagi!) avastas korraga, et ta kosmeetikatarbed on jäänud pagasisse ja tuli minna neid sealt võtma. Indias ei saa kunagi kindel olla selles, mis ajal sa kusagile jõuad, ka rongid hilinevad krooniliselt. Teisalt jällegi pehmendab seda tõsiasi, et kus sa ka õhtul juhtud olema, kindlasti saad seal odava öömaja ja kui soovid edasi liikuda, on seegi võimalus takso kujul alati olemas.


Keralas on võimul kommunistid ja punast värvi näeb tõesti palju, on lippe, on Marxi-Engelsi-Lenini portreid punasel kangal. Ma ei ole veel kunagi näinud neid kujutatuna nii sentimentaalsetena – nagu ka Kristuse ja teiste ristiusu tegelaste, nagu Neitsi Maarja portreid (kristlus on Keralas mõnes piirkonnas kõige levinum usund, sest kunagi kuulusid Kerala rannaalad portugallastele – võisime ­Kochi linnas näha ka India kõige vanemat kirikut ning Vasco da Gama hauda* selles). Isegi India vabadusvõitluses langenute hauad on ehitud punaste plastvimplitega. Ent siiski pole Indias kommunist see, mida meie seesugustest mõtleme.


Olud on täiesti teised, küüditamisest ja natsionaliseerimisest ei maksa siinsel kommunistil küll unistadagi ja ka ateistlik kihutustöö mõjuks India oludes üksnes kummastavalt. Indias on kommunistid need, kes seisavad hea selle eest, et tervishoiu ja haridusolud paraneksid, et küla saaks korralikuma kaevu ja sild parandataks lõpuks ometi ära. Rahvas on märganud, et kommunistid hoolivad niisugustest asjadest, ja hääletavad nende poolt. Indias kuulub ju kõik olulisem oligarhidele. Kerala kauneid teeistandusi vaadates küsisisme vahel, kellele need kuuluvad, ja alati saime vastuseks: Tata perekonnale. Tatade oma on ka india terase- ja autotööstus, india autode nina ees võib näha alati terastähtedes kirja TATA. Nii et siinsed kommunistid püüavad alandlikult midagi rahva heaks välja tingida, mis vahel ka õnnestub.


Turismiagentuurid propageerivad paatmajades sõitu nn tagavetel. (Paralleelselt rannikuga ulatub pikalt lõunast põhja järvedeahelik, mida vahel eraldab ookeanist vaid madal liivaluide.) Otsustasime proov ida. M eie teenistuses olid kapten, kokk ja teener ja ma ei ole päris kindel, kas see kõik ära tasus: kaldad olid vahel päris kaugel ja vaadata aeglaselt möödalibisevat ühetasast palmimetsa muutub lõpuks sama igavaks kui jälgida meie paju- või lepavõsa. Midagi eripärast kujutas endast vahepeatus Amma ashram’is. Juba kaugelt hakkasid paistma paar palmide kohal kõrguvat Lasnamäe tornmajade sarnast roosat kõrghoonet ja üle kanali kaarduv valge jalakäijatesild.


Üle maailma on levinud kumu naisest, kelle kallistusel on eriline tervistav ja õnnistav toime. Tal ei ole mingit erilist oma õpetust või nagu ta ise ütleb, on tema õpetus armastus. Nagu ikka, on pildistamine ashram’is rangelt keelatud. Tekib juba tahtmine kohata lõpuks vahelduseks  ka üht sellist pühakut, kellele lähenemisel on lausa kohustuseks vahetpidamatu pildistamine!.. Satume õnneks kokku soome neiuga, kes on lahkelt nõus selgitusi andma. Tema on elanud kohapeal juba kaks aastat. Kogukonnas on 3000 liiget. Saja euroga kuus saab ashram’is elamise ja toidu, kuid on kombeks, et tehakse kogukonna heaks ka mingit vabatahtlikku tööd. (Millises mahus ja kui range on see nõue, jäi selgusetuks.) Päev algab vara, kell viis, ja sellega, et lauldakse templis Jumalanna 5000 nime. Amma on rajanud haiglaid, koole, isegi ülikoole. Kuidas seletada seda hämmastavat fenomeni, et üks tavaline vaene india külanaine on saanud hakkama millegi sellisega?.. Ju tal siis peab olema millegipoolest väga eriline energia ja Indias ei jää niisugune asi tähelepanuta. Isikliku kogemuse põhjal ei või me midagi öelda, kahjuks oli Amma just ära kallistamisreisil Ameerikas. Bukletist lugesime, et ta on kallistanud juba 22 miljonit inimest.


“Paarkümmend aastat tagasi oleks ta kallistus kindlasti veel parem olnud,”  õhkas Anti ja mul ei jää üle muud kui temaga nõustuda.


Edasi jälle üksluised lämbes leitsakuvines palmidega kaetud järvekaldad. Koiduajal ärgates – ka ühe öö veetsime paatmajas – kostis kõrvu vali prääksumine ja ennäe imet: meie laevukesest möödus pardikari. Asjalikult prääksusid, oleksid nagu kiitnud: “Täna ootab meid jälle ees toimekas päev.” Partide taga liugles väikeses mustas paadis meist mööda ka üks pika toikaga varustatud mees.


“Partorg!” kommenteeris Anti.


Ühel õhtul koju jõudes väikesesse perekonnahotelli panin tähele, et pererahvas vaatab mind nagu kuidagi erilise aupaklikkusega. No muidugi – eks Anti oli neile minu kohta öelnud: “aktiivne kommunist”.


* Haud, tõsi küll, on tühi, sest kuulsa meresõitja surnukeha on toimetatud Portugali.