Finnair

Pole siis ime, et viis aastat vanemana taas täpselt “õigel” päeval (lisaks veel nulliga lõppeval sünnipäeval) oli hinges väike lootus kuidagi märgatud saada.

Hilisõhtune Tallinn-Helsingi odavlend toimis igati, oli meeldiv, et lendude vahel ei pidanud pikalt passima ja pagas vormistati “lõppjaama”. Sellega meeldivused ka lõppesid ning ma ei hakka vinguma stardi hilinemise üle (kuigi oleks ju kena teatada, mis õhkutõusmist häirib) ega ka sellepärast, et meie istekohad olid 43. rea keskmises pingireas (oleks pidanud ise varem lennule registreeruma).

Ruumi napib, et kõik mittetöötav üles lugeda: lennukis, mis startis “kodust”, puudus juba õhkutõusmisel vesi kahes meie lähimas WCs. Kraanid olid lihtlabaselt kinni teibitud, hiljem tekkis aseainena pudel kätepuhastusvahendiga, aga kuhjuvat paberimäge ei koristatud tunde. Meie neljases reas ei töötanud kaks lampi, üks audioseade väljastas vaid kahinaid ning vähemalt kaks ekraani neljast lülitusid pidevalt uuesti sisse, s.t hakkasid ka keset uneaega vastikult vilkuma. Stjuardessid kehitasid vaid õlgu, isegi mokaotsast ei vabandatud. Toidu kvaliteedil pole mõtet peatuda või unistada nt juubeli puhul vahuveini pakkumisest, aga õhtusöögikandikud vedelesid tunde ning veekäru öösel ei liikunud (viisakas inimene ju hoidub naabri und oma väljaronimisega kitsast vahest segamast). Teenindajad olid kas kogenematult kohmakad või totaalselt tuimad, kes on sunnitud ääretult vastumeelsesse rolli. Isegi “palun” ja “tänan” olid defitsiitsed. Hommikul nägime siiski ära ka naeratuse – abiks lisandus ilmselt muidu “paremaid” inimesi teenindanud stjuardess. Lõpp hea, kõik hea? Pigem mitte, järgmine kord proovime kindlasti midagi muud!

Epp Eelmaa, Madis Eelmaa