Juba kella üheksa paiku sai Victoria bussijaama kõige tagumises sopis selgeks, et sedapuhku on soodsa bussisõidu võimalusest teadlikke kogunenud märksa rohkem kui kahel eelmisel korral; kindlasti rohkem kui vaja selleks, et öine reis võiks kujutada endast midagi ilusat. Buss – sedapuhku ühekorruseline ja allalaskmist peaaegu mittevõimaldavate istmetega sõiduriist – sai noori prantslasi ja inglasi täis viimse kohani. Oma kundede keskmisest mitte just palju vanem sohver pidas sissejuhatuseks kõne, milles ähvardas alkoholipruukijad pikema jututa maantee äärde tõsta, kuid esimene peatus oli siiski alles umbes kahe tunni pärast Doveri hiiglaslike valgete kriidikaljude varjus. Siin, südaöises sadamas, mandri-Euroopasse saada lootvate kaubaautode vahel, pääsesid bussi raputama ka merel möllava tormi iilid.

Laevafirma P&O väsinud alus, mis vapralt siiski väljuda otsustas, meenutas välimuselt aastate tagust Saaremaa praami, interjöör võidunud ja puhvetis pakutavad saiakesed-koogid olid Tallinki menüüd uue ja imetleva pilguga vaatama sundivad. Aeg-ajalt sukeldus laev ninaga hiidlainetesse sedavõrd sügavalt, et vint ahtris õhku tõusis, unnates ja urisedes. Monotoonses rappumises magamajäänu äratas kahetunnise laevasõidu lõpus baaridaam, kes, harvad hambad irevil, oli tulnud jalaga vastu mu taldu peksma (võimalik, et ta oli aastatepikkuses merelkõikumises kõneoskuse minetanud). Kui see baaridaam vaid oleks Rob Schmidtile enne filmi “Wrong turn” võtteid silma jäänud, võinuks teda oodata hoopis teistsugune karjäär.

Kuna prantsuse sandarmid olid reisijate passid ära kontrollinud Doveris, sisenesime vanasse Euroopasse pikema tseremooniata. Nooruke bussijuht pidas nüüd kinni sadamalinna ühetärnihostelli esisel inimtühjal platsil ja me ootasime (ja ootasime, ja ootasime), kuni pooltund hiljem väljus majast senisest sohvrist märksa vanem (ja ehk just ka seetõttu palju halvatujulisem) inglane. Olen harva näinud pohmelli, pahuruse ja poolelijäänud une sedavõrd veenvat kehastust. Äärepealt oleks uus juht juba parkimisplatsilt väljudes vastu laternaposti sõitnud.

Mõni minut hiljem hiigelsügavat orgu ületaval silla kihutades nägin ikka veel pooleldi une hõlmas olevat meest ühe käega kokakoola purki lahti nööpida üritamas, rooli sel ajal vaid vasaku käega hoides. Sulgesin õudusega silmad ja üritasin magada, kuid tund aega hiljem lõppesid nii uni kui sõit ning kahkjas ja külm koidik leidis sohvri läbi põrandas avatud augu bussi mingit katkiläinud osa parandada püüdmas. Aeg-ajalt helistas juht kellelegi mobiiliga, et remonditööde osas instruktsioone saada, ning aeg-ajalt, närve kaotades, ta lihtsalt röökis.

Jah. Juht karjus: “I hate this bus!”

Bussis (kus küllap kõik juba enam-vähem samamoodi tundsid) valitses haudvaikus. Kliendid üritasid magada või siis vähemasti magajate nägu teha. Lõpuks mootor taaskäivitus ning läbi varahommikuste ummikute jõudsime kahetunnise hilinemisega Pariisi ja peatusime kongresside palee esises bussijaamas, kus juht õnnistas sõimuga kõiki, kes uksest välja minna söandasid. Ta käsutas räusates ja näppu oimukohal pööritades reisijad tagasi bussi, sõitis täpselt kakskümmend viis meetrit edasi, avas uuesti ukse ja teatas, et ollakse saabunud.

Juba Londonis imestas üks mu tuttav, et miks ometi olen valinud Pariisi sõitmiseks bussi, kui armas jumal on selleks loonud ilmastikukindla Kanalitunneli ja mugava Eurostari. Ja õigus tal oligi.

Kuigi muidugi aitäh Megabusile odava pileti eest.


Bussifirma: Megabus

Marsruut: Londoni Victoria bussijaam – Pariisi Porte Maillot’ bussijaam
Aeg: jaanuar 2013
Hinne: 2