Reisiarvustus: Katastroof Punasel merel
Elamused olid tookord sedavõrd värvikad, et võttis 10 aastat, enne kui söandasin uuesti proovida.
Seiklus algab juba piletit ostes. Ainus võimalus Nuweibas piletit (üks suund 65 USD) saada on kohapeale kassasse minna. Seal võib olla ootamas sajapealine rahvajõuk. Mitte ilusasti rivis, vaid nagu mesilassülelm taru lennulaua ees. Kui õnnestubki kuidagi luugini pääseda, siis seal maksab ainult üht liiki sularaha – dollar. Kassiiriga võib vedada ja võib ka mitte. Veab, kui ta tönkab mõne sõna inglise keelt, oskab öelda, mis kell laev väljub, ega tüssa vahetusrahaga. Mul ei vea. Mees ei räägi isegi araabia keelt, ainult uriseb midagi, teeb rahaga väikse tünga ning laeva väljumise ajaga paneb 5 tundi mööda. On olemas ka sõiduplaanid, aga need on soovitusliku iseloomuga või pigem dekoratsioonid. Elanud juba kümme talve selle laevatee äärsel rannal, olen näinud neid saabumas ja väljumas suvalisel tunnil.
Pilet tagab pääsu sadama territooriumile, kus võib end sisse seada kärbestest ja räpakassidest kihavasse muldunud põrandaga angaari. Territoorium ise sarnaneb telerist nähtud segipommitatud Bagdadiga.
Maalt lahkumise templi saamine on päris tsirkus. Neil, kes lasknud Egiptuse viisa üle minna ja peavad maalt lahkumise eest 153 naela maksma, tuleb sadama territooriumilt immigratsiooniametnikke otsida nagu orienteerumismängus. Ametnikud on end nii hästi ära peitnud, et isegi saja meetri kaugusel olev nende endi turismipolitseinik ei tea nende asukohta.
Minek toimub laeval Ayla. Eemalt vaadates ilus ja valge, mida lähemale aga jõuad, seda tumedamaks ta läheb. Aknad on nii räpased, et merevaate nautimiseks nad ei sobi, nende abil saab vaid teada, kas väljas on öö või päev. Nagu aknad, on laeval ka kõik muu. Meeskond on küll äärmiselt abivalmis ja sõbralik, aga see lohutab vähe, kui väljumine hilineb viis tundi.
Maabumine Jordaanias ei erine Egiptusest lahkumisest. Laeval viisatembeldamiseks konfiskeeritud eurooplaste passid saabuvad terminali alles siis, kui trobikond kurde on ummistanud tolli sõna otseses mõttes mäekõrguse pambuvirnaga. Pärast pooletunnist kaost on kurdide pambud läbi valgustatud ja rahvas pääseb taas liikvele.
Tagasitee pole parem. Aqaba piletimüüja on keeleoskaja ja väga abivalmis, aga temagi paneb väljumisajaga viis tundi mööda.
Maalt lahkumise templite ja maksude protseduurid on Abdalla kuningriigis sama totrad ja halvasti organiseeritud kui teisel pool lahte. Laev peaks väljuma kell 1 öösel, aga annab otsad alles kell 5.30 hommikul. Kiirlaev The Princessi aknad on veel räpasemad kui Ayla omad. Koidukiirtes ärkava Siinai ranna imetlemine jääb seetõttu ära, nii nagu jäi ära loojanguvalguses Saudi Araabia mägede vaatlemine Ayla pardal.
Nuweiba viisaametnik otsustab enne saabunutele templi passi löömist tunniks ajaks hommikusöögile minna. Kuus passi ära tembeldada pole nali! (reisijad araabia maadest said templid laeval.)
Allah otsustab sisustada ootajate aja pika habemega vanataadi langetõvehooga ja agressiivse vaimuhaigega, kes aeg-ajalt ootajaile kallale tungib ja keda siis politseinikud hellalt hurjutades mõneks ajaks eemale minema keelitavad.
Hiljuti nägin tripadvisori foorumis küsimust, et kas AB Nuweiba-Aqaba liin on ikka veel katastroof. Võin nüüd neile täie vastutustundega vastata: JAH, ON KÜLL!
Aeg: veebruar 2013
Hinne: 1
