Lufthansa (LH) esimese klassi kogemus algab tegelikult juba maa peal. Kui Tallinnast lendu alustanud lennuk jääb pärast maandumist Saksamaal terminalist eemal parkima (nagu Tallinn-Müncheni lennuk reeglina teeb), tullakse kallile kundele lennuki juurde järele S-klassi Mercedesega (tõsi, selle teenuse saamise eeldus on see, et Tallinna lennujaama check-in’i näitsikud kauglennu esimese klassi reisija saabumisest Müncheni lennujaama eraldi teleksiga informeerivad).

Tuleks ära märkida seegi, et LH esimese klassi reisijate pagas kuulub muust prioriteetsest pagasist eraldi märgistamisele ja käsitlemisele – ka seda tuli Tallinna lennujaamas omaette nõutada, kuid ju on lihtsalt neid esimese klassi reisijaid niivõrd vähe.
Istudes lennuki kõrvalt autosse, muutub kogu reisikogemus oluliselt ning sarnaneb üsna vähe tavareisiga. esimese klassi lounge’is tegutseb à la carte’i restoran ning vägagi hästi ja vaheldusrikkalt varustatud baar, lisaks duširuumid ja magamistoad, kui lendude vahel peaks olema soovi puhata.

Olen oma esimese klassi lendude marsruudi püüdnud alati sättida Frankfurdi kaudu, sest seal on lausa eraldiseisev First Class Terminal, kuhu sisenedes saab iga reisija endale personaalse assistendi, kes muretseb ka kõigi dokumentide ja asjatoimetuste eest ning kui aeg käes, teatab vaikselt, et lennuk on kõik ülejäänud reisijad pardale võtnud ning nüüd sooviks lennufirma ka teid lennukisse viia.

Vahepeal on lisaks ülalkirjeldatule reisija käsutuses palju muudki – alustades privaatsest kauplusest ja lõpetades Ba abor Spaga.

Lufthansa lennukite esimene klass asub Boeing 747 lennukite teisel korrusel. Kohti on 8 (samale ruutmeetrite arvule mahuks umbes 60 turistiklassi kohta), kõik on avar ja mugav. Reisijad istuvad ükshaaval – vahekäigu ääres on mugav tugitool (loomulikult elektrooniliselt reguleeritav) ning kõrval akna all lumivalge voodipesuga kaetud ning roosiõiega kaunistatud kahemeetrine voodi. Väga mõnus ja praktiline lahendus, mis paraku eksisteerib ainult Boeing 747 pardal – teistel lennukitüüpidel kohandatakse voodiks siiski just tugitool.

Vaevalt koha sisse võtnud, saab enne starti lasta hea maitsta Louis de Sacy Grand Cru Brut’ šampanjal ning veidi soojendatud pähklitel. Amenity kit on praegusel ajal Porsche disainitud ja sisaldab vajalikke kosmeetikatooteid, juukseharja, silmaklappe (ühed parimad, mida näinud olen) ja sokke. Lisaks saab iga reisija endale pidžaama ning tuhvlid. Riided ongi mõistlik kohe vahetada – pardapersonal hoolitseb selle eest, et ülikond riidepuul kenasti kortsumatult püsiks.

Kaheksa reisija teenindamiseks on ette nähtud kaks stjuardessi-stjuuardit. Teenindus on klassi vääriline ja igati kalli kunde soove arvestav: sööte siis, millal soovite. Menüü on, tõsi küll, aastatega veidi hõredamaks muutunud: eelroogasid ja praade oli minu lennul valikus kumbagi 4, lisaks salat+supp+magustoiduvalik. Kahjuks on kokkuhoiuuss pääsenud purema ka preemiumkabiinide tippu ning oma praevaliku kohta pidin esmalt kuulma, et see (veiseribi tšilli, brokoli, aasia riisi ja sibularõngastega) on kahjuks otsas. Lõpuks soovitu siiski leiti, tuleb personali kiituseks ütelda.

Hoolikalt on valitud pakutavad joogid: lisaks šampanjale valik esmaklassilisi veine ning ka kangemaid jooke.

Uutes kabiinides on suure sammu edasi astunud Lufthansa meelelahutuskeskus. Nüüd on iga reisija kasutuses korraliku ekraaniga teler ühes mitmekümne filmiga. Suur oli minu üllatus aga siis, kui panin pähe kõrvaklapid – Bose QuietComfort 15 –, mis suutsid tõepoolest peaaegu täielikult elimineerida lennukimüra.

Lend esimeses klassis on nauding ning ausalt, iga kord, kui lennuk maanduma asub, on veidi kahju, et õhusõit nii kiirelt toimub.

Kuidas esimeses klassis aga lennata? Selleks on põhimõtteliselt kolm võimalust: osta pilet (11 000 euro ringis) või kasutada kas enda Miles and More’i või oma firma Partnerplusbenefiti boonusmiile. Samas tuleb arvestada, et neid kohti on vähe ning tihti satute esmalt ootelehele.