Reisiarvustus: Rongiga lõunasse, Põhja-Koreasse
Oma kaheksa aastat tagasi alanud Hiina-ränduri karjääri jooksul olen seal rongiga läbinud ilmselt teekonna, mis on pikem kui ring ümber maakera. Selle aja jooksul olen täheldanud vaid üht hilinemist. Hämmastav, kas pole? Vahel aga juhtub, et reisijate lubamine rongile viibib. See tähendab, et rong väljub ikkagi õigel ajal, kuid reisijad lastakse pardale vaid mõni minut varem. Tuhatkond hiinlast otsimas pikamaarongi õiget vagunit – see on päris vägev vaatepilt.
Sama olukord valitseb ka Pekingi raudteevaksalis (mis on suurem kui Kristiine ja Ülemiste kaubanduskeskused kokku) enne Dandongi rongi väljumist. Viimasel minutil avatakse vastava ootesaali lõpus väravad ja meeletu rahvamass tormab rongi poole jõuga, mis ilmselt saaks jagu Eesti kaitseväest. Vanade huntidena oleme end tasapisi väravate ette peaaegu esimesteks surunud ja lipsame sealt kiirelt läbi. Hiinas on teinekord oluline jõuda kupeesse esimesena sellepärast, et paigutada oma seljakott või kohver selleks ettenähtud kohta.
Kupeekaaslasteks (kuuekohalised kupeed on odavaimad) satuvad meile kaks hiina üliõpilast, kes mõistagi soovivad inglise keelt praktiseerida, ja vanemas eas paar, kes inglise keelt ei räägi, aga üliõpilaste vahendusel sekkub vestlusse ilmse huviga. Õhkkond on igati õdus, käime aga vaguni otsas asuvast suurest boilerist kiirnuudlite ja kohvi tarvis kuuma vett toomas ja nii see aeg tiksub.
Dandong, kus hommikul ärkame, on linn Põhja-Korea piiril. Miljonilinnas on alaliselt vaid 18 valge nahavärviga inimest, mistõttu kohalike pilgud kipuvad meid ikka ja jälle seirama jääma. Tore vahejuhtum leiab aset KFC burgerirestoranis, kuhu kohvi jooma maandume: kõrvallauas võtab istet hiina perekond silma järgi hinnates vähemalt kolme põlvkonna esindajate osavõtul. Kuulan juttu ja taipan, et nad peavad meid venelasteks.
Sekkun jutuajamisse ja seletan, kustkohast me pärit oleme, ja pärast mõnehetkelist nihelemist võtab julgeim härrasmees nõuks uurida, et kas kuidagiviisi oleks võimalik tema proua minu abikaasa kõrvale istuma panna ja koos pilti teha.
Dandongis ajame tuuriagentuuris DDCTS paberid korda ja veedame öö odavas, kuid viisakas Lonely Planeti abil leitud öömajas nimega Hua Xin Cun Binguan ning liitume järgmisel hommikul tuurigrupiga. Pärast piiriületust jätkub sõit juba Põhja-Korea poolelt Sinuiju linnast kohaliku rongiga pealinna Pyong yangi suunas. Jaamaesine on täis erinevates mundrites, kuid ka lihtsalt tumedais või armee töövormi meenutavais rõivais inimesi. Paljud veavad kaasas päratuid kandameid, mis kujutavad endast ilmselt pappkaste, presenditaoline materjal ümber tõmmatud. Rong ise on elektritška ja meenutab 80ndate Tallinn-Tartu rongi: puuistmed, millele on helehall kunstnaha moodi materjal peale löödud (kuid ei mingit pehmendavat materjali), kulunud välimus, suitsetavad vormikandjad tamburites. 80% inimestest kannab mundreid, tsiviilriided on valdavalt kas pruunid, hallid või mustad. Kangemale kraamile näritakse peale kuivatatud kala, mida saab soetada kärutüdrukult.
Rongi tualettruum pakub põnevaid elamusi. Mingil hetkel naaseb sealt inglasest reisikaaslane, kaval nägu peas. Selgub, et kummalisel moel on peldiku aken parasjagu sellisel kõrgusel, kus ka teatud ihuorganid. Mõistagi polnud aga aknal kardinat. Kuna paljudes Põhja-Korea piirkondades lülitatakse õhtul elekter välja (siin-seal puudub see üldse), peldikus säras aga tuli otsekui päike, oli kambrikeses kükitaja väljasolijaile nagu uudisteankur teleriekraanil.
Mõne aja pärast jääb voolust ilma ka rong ja lausa paariks-kolmeks tunniks. Millegi muuga peale tukkuda üritamise aega sisustada pole, sest mõistagi on terve rong pime. Kuulu järgi esinevat halvimal juhul elektrikatkestusi, mis kestavad ka paar päeva. Seega oleme viietunnise hilinemisega Pyongyangi jõudes õnnega koos.
Aeg: hilissügis 2012
Hinne: 5
