Air Berlin

Marsruut: New York – Berliin – Helsingi
Klass: turist
Hinne: 3
Aeg: kevad 2012

Hiljuti oneWorldi allianssi võetud Air Berlin (AB) tundub end tundvat mainekas ühenduses nagu päevinäinud ülikonnas ja Kommunaari kingadega eestlane 1990ndate algul Rootsi laeval: kohmetult ja oma vedamist mitte uskuda suutes. Sest olgem ausad: Air Berlini kujul on tegu ausa säästulennuliiniga, kelle peamissioon lennutada Saksa puhkajaid Cancuni- või Phuketi-taolistesse vabaõhusolaariumidesse, kuid Cathay Pacicu, British Airwaysi või Japan Airlinesi liigast jääb kõvasti puudu.

Airbus 330, mis lendab New Yorgi Kennedyst Berliini Tegelisse, tundub olevat lennukite skaalal keskea hilisfaasis. Ülerahvastatud lainer rebib end õhku alles stardiraja viimastel meetritel ning, kergendatult ohatud, võib asuda ringi vaatama. Privaatseid meelelahutusekraane igatahes pole ning primitiivset filmivalikut – üldnimetajaks loomateemalised komöödiad – demonstreeritakse udustest laealustest teleritest. Seansist osasaamiseks vajalike kõrvaklappide eest küsitakse kolm eurot. Ajakirjandust jaotati lennukilemineku väravas küll tasuta, kuid kui viimane Financial Times otse mu nina ees eeskõndinuga lõimunud oli, jäi saadavale vaid hunnik saksakeelseid päevalehti ja Bildi-taolisi pildiajakirju.

Õhtusöögi pakkumise alustamine võtab aega tunde ning kulinaarseid eelmänge – kuumad rätikud käte värskendamiseks või väike kokteil koos pähklikrõbinatega söögiisu ja meeleolu tõstmiseks – Air Berlin ei tee. Kui stjuardessid kuskil Newfoundlandi kohal oma kärud lõpuks välja veeretavad, on valik klassikaline “chicken or pasta?”. Kanafilee on kuiv ning tema kõrval lösutab annus tuima kartuliputru, mida ilmestavad mõned herned ja oad. Pole saladus, millist lisaväärtust herned-oad oma avastusretkel läbi inimese tekitavad, kuid võib-olla on see saksa huumor – sulgeda paarsada kaunvilju söönut kitsukesse allumiiniumtuubi ning lasta neil siis hiigelorkestrina terve öö kõhutromboone häälestada.

Lennul Berliinist Helsingisse saab maiustada tulisoolase ja igavestisäiliva salaamipirukaga või paari šokolaadiküpsisega. Vein on sel otsal (erinevalt pikamaasõidust) aga tasuline.

Kas Air Berlin millegi heaga tõesti ei üllatanud? Jah, ümberistumine viimaseid kuid avatud Berlin Tegeli kõrvalterminalis oli üsna stressivaba ning asjaolu, et üle ookeani lennul jagati reisijaile pisikesi mugavuskotikesi silmaklappide ja sokikestega, tundus tore. Kuid ma eelistaks nüüdisaegset meelelahutusprogrammi ja tervislikumat menüüd. Raske on ka õigustada kohvri kadumist põhjusel, et pagasinumber (nagu selgitas välja Helsingi lennujaamatöötaja) oli Air Berlini poolt ristatud hoopis teise reisija nimega. See tunduks uskumatu, kuid hiigelpikkade sabadega 8. terminalis lennule registreerudes olin veidi varem näinud ärevat vanapaari, kellele Air Berlin oli väljastanud võõraste nimedega boarding-passid. Seega ma usun.

Kokkuvõttes võib oneWorldist aru saada, et nad oma ridu sellisel kesisel moel täiendanud on. Pärast Malévi ja Mexicana pankrotistumist ning olukorras, kus oluliselt Saksa turult Lufthansa-taoline kvaliteetlennuliin juba ammu läinud oli, oli Air Berlin halbadest parim valik. Kehval ajal, nagu Eestis on armastatud öelda, on ka p*rse laululind.