Reisiarvustus: Sukhoiga Šeremetjevosse
Klass: äriklass (Premier)
Marsruut: Tallinn-Moskva
Aeg: august 2015
Kui Aerofloti (SU) keskpäevast lendu Tallinnast Moskvasse teostab igav Airbus 319, siis õhtuse vooru lendab ära Vene lennukitööstuse ime- ja murelaps Sukhoi Superjet 100, mille promomudel suutis 2012. aastal Indoneesias hukatuslikult vastu Salaki mäge kihutada. Pärast sellist sissejuhatust pole müük vastanud päriselt lootustele ning kevadel toetati tootjat Vene ajakirjanduse andmeil 127 miljardi rublaga. Klient Aeroflotki kurtis mõne aasta eest (taas vene ajakirjanduse andmeil), et kõigest 10 Superjeti ehk 8% lennupargist tekitavad 40% kogu tehnilisest peavalust, millega lennuliin tegelema peab, ent vähemasti jätab 87kohaline sõiduk toeka mulje. Valgustus kabiinis on tugev, ventilatsiooniavast saab meelitada välja lõõtsuma minipurgaa ning Vene-Prantsuse koostöös valminud mootoridki undavad valjemini kui Lääne lennukites harjumuspärane. Vahetult enne maast lahtirebimist muutub esiratta juurest kostev prõmmimine kõrvulukustavaks, ent kord juba õhus, tundub Sukhoi lend üle täiskuust valgustatud lagendike usaldusväärne ja kindel.
Mis tunnisel teekonnal Moskvasse enim üllatab, on Aerofloti äriklassiteenindus. Kuigi moonpunases kleidis blondeeritud stjuardessil (Margarita!) läks veidi aega mõistmaks, et ma tõepoolest vene keeles kahesõnalistest lausetest keerukamalt kommunikeeruda ei oska, suutis lennuemand ruttu pähe õppida mu eesnime ja kasutada seda siis umbes veerandsajal korral. “Krister, see kuum käterätikuke võib olla tõesti kuum ja märg,” teatas ta usalduslikult sissejuhatuseks, naastes iga paari minuti tagant uuesti teenindama (“Krister, kas te soovite veel veini?”, “Krister, kas te soovite veel teed? Aga sidrunit, (Krister)?”, “Krister, käisin vahepeal kaptenilt küsimas ja me jõuame Moskvasse ainult kümneminutilise hilinemisega!”, “Krister, asume maanduma ja ma tõstaksin teie klaasikese ümber siia kõrvallauakesele!”).
Kulinaarses plaanis võinuks Aeroflot jääda pelmeenide ja kulebjaakade juurde, sest tikitud laudlinalt serveeritud innovatiivne õhtusöök – eelroaks (hiigelsuur) tükk rustikaalselt soolatud lõhet keedupeediga ja (tillukeseks) pearoaks kanatükikeste ja “magushapu kastmega” nuudlid, mida pealegi serveeriti teetassist – tekitas vaimustuse asemel uudishimuga tembitud nõutust. Tunnustust saab Aeroflot samas menüü eest, milles mõlema kosmosetoidu kalorsus pedantse täpsusega ära toodud oli. Head oligi kokkuvõttes enam kui halba – 36tollise jalavahe ja 2+2 asetusega äriklassi nahkistmed, kange tee ning mõistagi unustamatu teenindus, mis lõppes Margarita personaalsete soovitustega, kuidas on parim Šeremetjevost Domodedovo lennujaama jõuda. Tundsin lahkudes kohmetust ja kahetsustki. Ning lõpetuseks Nikolai Ivanovitši stiilis ääremärkus esitamiseks “abikaasale ja miilitsale”: autor kasutas lendamiseks isiklikke boonusmiile.
