Reisiidee: Kastanipidu turismitalus
Meil Põhja-Euroopas kasvab ainult hobukastan, mille viljad pole söödavad. Vahemere maades aga kasvab harilik kastan, mille viljad on aidanud rahval ellu jääda rasketel sõja- ja näljaaegadel. Harilik kastan tahab kasvamiseks vähemalt 600–700 meetrit merepinnast ja vajab rohkesti niiskust, seega leidub teda mägedes. Haigused ja putukad on laastanud suured kastanimetsad, aga paljud talupojad on mitmetes mägipiirkondades need uuesti istutanud ja elatuvad nüüd kastanitoodete müügist.
Kui ilmuvad tänavanurkadele grillitud kastanitega kauplevad hiigelgrillid, on see selge märk, et sügis on käes, kuigi õues võib veel vabalt temperatuur ulatuda 29 kraadini (nagu näiteks 26. oktoobril, mil seda lugu kirjutan). Ka kohalikes turismitaludes toimuvad “kastanipeod” on osa Toscana sügisest.
Kuigi lugesin internetist, et kastanitest saab teha vähemalt 160 eri toitu, ei pakuta kastanipeol neist ühtegi! Pearoogadeks on hoopis seene-risoto ja tagliatelle’d metssearaguuga (kõik metsloomad kütitakse kohalikest mägedest), teiseks käiguks aga pardipraad ahjukartulitega. Lõpetuseks tuuakse lauale kuum õunakook, kohv ja talus valmistatud amaro-liköör. Alles järgmisel hommikul kell kümme antakse igale perekonnale kotitäis kastaneid. Neile tuleb ise terava noaga teha sisselõiked ja seejärel suurte pannide peal grillima panna.
Meie kastanid saavad juba valmis, veini aga veel pole. Kuna grillitud kastanid on üsnagi jahused, siis ilma veinita neid nimelt ei sööda. Samas aga on kellaaeg veini joomiseks liiga varane. Niisiis tuleb oodata veel paar tunnikest, et veini rüübata juba sündsam tunduks.
