Öösel on kesklinn vaikne. Vahel harva kuuled tasa sõitva auto kummide sahinat. Suure tõenäosusega on see võmm, kes suure džiibiga territooriumi üle vaatab. Veidi enne päiksetõusu läheb elavamaks. Siis veereb mööda ühesuunalist peatänavat alla sadama poole üsna mitu pikapit. Need on kalurid. Vahel sekundeerivad neile huvikalamehed. Siis saabub mõneks ajaks taas vaikus. Kui lindude vidin ja mõne orava haukumine välja arvata. Vareste kraaksumist on harva kuulda, sest Edgartown on nii korralik, et kõik prügikastid on tühjendatud või kaanetatud. Varesed peaks sinna lennates endale meelepärase sodi seljakotiga kaasa võtma, nii nagu nad seda Soomes Laihiale lennates teevad. Viimasel puhul küll teisel põhjusel. Laihia olla nii koonri rahvaga linn, et polevat isegi prügi. 

Edgartowni rahva kohta seda öelda ei saa. Prügi toodetakse nii palju, et seda veetakse ära suurte autodega. Sauruste hääli meenutavad prügineelajad ongi need, kes ilmuvad kohe pärast kalamehi. Igal majapidamisel on kokku lepitud oma päev äraveoks. See garanteerib, et saurus sõidab mööda su tänavat iga päev, sest majapidamisi on rohkem kui nädalas päevi. Ja restoranide tündrid tahavad iga jumala päev tühjendamist. 

Sauruste ohkamine ja huilgamine kestab pool kuni kolmveerand tundi. Selleks ajaks on oma päeva alustanud juba ka põrgumasin - autobuss, mis sõidutab inimesi saare ühest linnakesest teise. Õigemini on neid busse ja liine mitu. Põrgumasinaks nimetan teda seepärast, et selle bussimargi (Bluebird) loojatel oli vist eesmärgiks luua võimalikult mürarohke elukas. See on uskumatu, millist mürinat see väike buss võib teha. Ja kuidas inimesed selle välja kannatavad? 

Näiteks ei kuule Edgartownis iial koera klähvimist. Koeri on ja mitte vähe. Aga kui keegi laseks oma lontkõrval õues plõksida, tuleks üsna varsti Animal Police ehk koerapolitsei ja räägiks omanikuga. Samas aga kannatavad nad kõik välja bussi, mille müra on võrreldav lahingutanki omaga.

Kui päev on juba täies hoos ehk siis kella 8 paiku hommikul, täitub Edgartown reipa portugalikeelse kõne, nalja ja naeruga. Need on brasiillastest aednikud, rõõmsameelne seltskond. Ameeriklaste jaoks on aiatöö liiga must, raske ja vähetasustatud. 

Kuna Edgartowni peatänava puud, põõsad, lillepeenrad ja murulapid peavad olema laitmatult korras, siis siblivad aednikud nende kallal alatasa, harva on päeva, kui neid ei näe. Lisaks naljadele ja naerule põrisevad muruniitjad, trimmerid ja hekilõikurid. Kuna igal inimesel on omad tahtmised, siis toimuvad ka tööd igal pool ise ajal. Seega ei juhtu naljalt hetke, kus sa parasjagu ühtki muruniitjat ei kuule. 

Keskpäevaks on peatänav otsast otsani autosid täis. Need liiguvad teosammul ja otsivad parkimiskohta. Nende vahel põrisevad mõned Harleyd, kõhukad habemikud sadulas ja enamasti sama kõhukad kaaslannad tagaistmel. Mõlemad vaatavad ümbrust rahuloleva pilguga, kuigi higi tilgub kiivri alt habemesse või t-särgi all pungitavate tisside vahele. Teistsugune rahvas on jaapani tsiklite seljas. Neil tunduvad närvid läbi olevat, sest alatasa kräunutavad nad oma tsiklit, justkui tahaks kontrollida, et mootor veel töötab. Harley törin kostab üle liiklusmüra, seega pole hirmu, et ei kuuleks, kas tsiklil veel elu sees. 

Kogu seda rutiinset tänavamüra ilmestavad mitu korda päevas kostvad sireenid. Edgartown on paik, kuhu tullakse surema. Noortel pole sellist raha, et siia eluaset soetada ja siin elada. Vanad, kel on, kipuvad saama aga infarkte, insulte ja mida kõike veel. Sageli lendab päästekomando kohale vaid põhja kõrbenud putru kustutama, sest vanainimene on ise aias võrkkiiges suigatanud.

Kui kell saab kuus, võib täheldada müra vaibumist. Käratsevad ühepäevaturistide hordid on lahkunud, aednikud läinud ja bussi graafik hõredam. Siis võib juba muude häälte hulgast eraldada mööda punastest tellistest kõnniteed minevad kõrged kontsad. Päris vaikne veel siiski pole ja kontsadel kõndija ei kuule, kuidas kirikutrepilt talle järele vaatav preester pomiseb: "Oh mu jumal!"

Kuna Edgartowni peatänaval on juveeliärisid, peeneid butiike ja rikkaid ning kuulsaid härrasid, siis ei tule ka kunagi kontsaklõbinast puudust.

Mida õhtu poole, seda vaiksemaks läheb. Tänavatel on küll inimesi, aga nad lakuvad vaikselt oma jäätisetuutusid või seiravad vaateaknaid, keskpäevast suminat enam ei ole. 

Loojangu ajal teeb linna kohal oma viimase lennu Katama karjamaalt startinud lõbulende tegev väike punane biplaan. Muidu on ta taevas enamiku päevast, lisaks rohketele muudele väikelennukitele. Nende põrin on Edgartowni häälte lahutamatu osa. Kell 10.30 õhtul kallatakse Main Street Dineri tühjad õllepudelid suure kolinaga prügikonteinerisse. Nad on sellega üsna täpsed, aga kella selle järgi sättida veel ei saa, ikka minut siia-sinna.

Väike elavnemine tekib südaöö paiku, kui kõrtsid kinni pannakse. Siis on jälle  kontsaklõbinat ja vahel lausa loomahääli. Viimased on vist tingitud testosterooni ja alkoholi koosmõjust. Vahel tundub, et mida kaunim on kontsadel klõbistaja, seda koledamaid hääli teeb tema saatja. 

Kui Vaalakiriku kell lööb päeva esimest tundi, on linn taas vaikne. Mööda peatänavat sahiseb alla mere poole suurel Ford Crown Victorial võmm.