“Hotell K”

ilmunud eesti keeles 2014, 338 lk.

Sulgege hetkeks silmad ja mõtelge Bali saare peale. Milline pilt silme ette tuleb? Palmid, valge liivaga rannad, sinine ookean, eksootilised taimed ja söögid. Romantika ja naudingud, nagu koges seda E. Gilberti “Söö, palveta, armasta” kangelanna. Aga selles raamatus on hoopis teistsugused kangelased ja kangelannad, kes kogevad hoopis teistsuguseid asju. Sest on olemas ka hoopis teistsugune Bali, millest reisijuhid ei räägi, aga võiks.

See on korruptsiooni ja absurdi Bali, õiguseta ja õigluseta Bali. Ja just sellest “Hotell K” jutustabki. Ehkki esikaanetekst kõlab kurjakuulutavalt ja paneb ootama pisaraterohket, julma, südantlõhestavat ja meeleheitlikku lugu – ja ka kõik need elemendid on selles loos esindatud –, hakkab domineerima siiski absurdsus. Hotell K – just nii, vangla, mis on nagu hotell, kus raha eest saab parema toa; kuhu mõned tulevad ikka ja jälle tagasi (kusjuures vabatahtlikult!); kus on inimesi maailma eri otstest; mille elamistingimused on... noh, tingimusi nagu polegi õieti; kus kõige eest – kaasa arvatud söök – tuleb ise maksta; kus see, mille eest enamasti kinni istutakse (narkootikumid), on peaaegu ainus vahend selle hulluse talumiseks. See paik on nii korrumpeerunud ja jabur, et tundub uskumatuna. Uskumatuna, sest paradiislikul Balil ei saa ju midagi sellist toimuda! Ja ometi on see kõik tõsi.

See raamat võiks olla kohustuslik kirjandus kõigile, kes plaanivad külastada Indoneesiat. Ühelt poolt saab aimu, mis paradiisisaare kinniste uste taga tegelikult toimub, ja teisalt on see pesuehtne hoiatus kõigile lääneriikide kodanikele – kui te rikute seadust, siis võite suure tõenäosusega sattuda K hotelli ja seal ei aita teid isegi mitte jumal.