Foto: Juku-Kalle Raid

Nagu toona kombeks – mitte küll eestlaste seas – tahtsin kohe üles otsida katlamaja Petrogradi linnaosas, kus viskas sütt vene alternatiivse rokkmuusika koorekiht. Või – põhjakiht, nagu arvasid võimud.

Katlamaja nimi oli “Kamtšatka” ning Kinol ja Viktor Tsoil oli sellest koguni lugu: “See magus paik Kamtšatka”. Siis ma seda katlamaja ei leidnud.

Nüüd, mil kirjutan Tiit Pruuliga Piiterist raamatut, tuli Kamtšatka meelde ning me otsisime selle üles. Muidugimõista ei ole see enam hoovikatlamaja, vaid omamoodi kultuslik nutumüür, kus käiakse üle 20 aasta tagasi autoõnnetuses hukkunud Tsoid mälestamas. Grafiti, kivistunud meeleolu, omamoodi hardus.

Kunagises katlamajas asub nüüd klubi, kus esinevad tänased alternatiivikud – ja minevikust siin üle ei saada. Umbes korra nädalas kogunetakse keldribaari jälle Kino vanu lugusid mängima ja kuulama. Ma ei oskagi ehk selle koha kohta midagi täpsemat öelda kui “sõõm värskendavat vana ning tolmust õhku”. Minge ka vaatama, ausõna.