REMSU RÄNNUJUTT | Head õunad
Juhtisid mu tee äärde. Ent vahepeal oli STOPP-märk. Tulin autost välja, kuulsin pragamist:
„Kodanik, te olete rängalt rikkunud Vene Föderatsiooni liikluseeskirju, te ei peatunud STOPP-märgi ees!“
Ütlesin, et militsionääri käsk on seadus. Tema: „Kui militsionäär käsiks teil kuristikku sõita, kas te siis teeksite seda?“
Ise oli ta väga uhke oma leidliku argumendi üle. Teine militsionäär, veel noorem, toetas ametivenda: „Kas sõidaksite kuristikku või?“
Püüdsin selgitada, et kuristik ja STOPP-märk on ikka ise asjad. Murdsime piike mis murdsime, viimaks kästi mind minna üle laia, neljarealise tiheda liiklusega magistraali miilitsaputkasse. Kartsin, et nad ajavad mu auto koos pojaga ära. Või jätavad poja siiski maanteele, tahavad selle eest veel tänu.
„Teate, kui miilits annab käsu, tuleb sõita nii punase tule kui telliskivi alt läbi. Samuti STOPP-märgi alt.“
Miilitsa klaasputka asus kõrgel jalamil, seal rääkis parajasti ketastelefoniga laitmatult pressitud sinimundris major, isegi juuksed ilusaks seitliga Bondi-soenguks kammitud. Mulle näitas, et ärgu ma segagu, oodaku! Ei leidnud ta aega minuga tegelda. Ise rohkem kuulas, kui rääkis. Tema suust tuli vaid da-da-daa. Kas teeskleb? Rohkem ma ei kannatanud ning ütlesin valjul häälel:
„Teate, kui miilits annab käsu, tuleb sõita nii punase tule kui telliskivi alt läbi. Samuti STOPP-märgi alt.“
Tema:
„See on teil nii Euroopa Liidus. Meil, Venemaal on teised eeskirjad.“
Mina:
„Ei ole midagi. Teil on täpselt samuti.“
Ja siis tema:
„Vaadake, me valmistume õhtusöögiks, aga meil ei ole raha. Vahest laenate 50 rubla?“
Laenata? Aga millal ja mil viisil toimuks siis tagasimaks?
Väikseim raha, mis ma taskupõhjast leian, on sajaline. Selle panengi ma lauale. Major teeb liigutusi, nagu otsiks ta, mida tagasi anda, ent ta ei leia. Laiutab käsi. Annab mulle hoopis mu juhiloa. Ausõna, ma ei ta, kuidas see vahepeal postimilitsionäärilt tema kätte jõudis. Küllap UFOd tõid.
Poiss sõi autos rahulikult õuna, neid olid talle pakkunud miilitsad. Head õunad olid.
