REMSU RÄNNUJUTUD | Aserbaidžaani õlu
Mida teeb hipitsejast loomavedaja, kui 14 mullikat on lõppjaamas maha laaditud? Need mullikad, kellega oli kaks nädalat ühes vagunis loksutud. Tartust kuni Aserbaidžaanini. Läheb õlut jooma loomulikult. Oli juba perestroikaaeg, kooperatiiviõllekasse pääses ilma sabas seismata sisse. Vabu kohti leidus kosmoselaevaks disainitud ruumis küllaga. Loomavedaja võttis platsi ukse kõrval. Et kui läheb Kuu peal maha hüppamiseks, siis oled ees, järelikult mees. Kaks õlut ja hartšoo! Veel kaks õlut ja pilaff! Ja palun lambalihast, mitte veiselihast. Nüüd arve! 1399 rubla ja 99 kopikat, teatas peenekombeline kelner.
Teenindamine oli tasemel, rüüp ja kõhutäide veel etemad. Aga arve!? Mis asja! Võimatu! protestis loomavedaja. Vaadake, härra, meil on niisugune komme, et see mees, kes istub siin lauas, maksab kinni kogu restorani arve, põhjendas kelner. Loomavedaja leidis argumendi enda kasuks – ma olen eestlane! Kui eestlane, siis on tasuta, sest meie austame eestlasi, teatas kelner.
„Eestlane, siia!“ hüüdis suurest ümarlauast ühe lärmakavõitu seltskonna pealik. Tuli minna. Läks kõvaks peoks, aga vahepeal võttis pealik välja tavalise ruudulise koolivihiku ning lauakaaslased hakkasid ennustama NSV Liidu jalgpalli meistrivõistluste järgmise vooru tulemusi. Ennustuslotot ei olnud, see oli salajane loto. Loomavedaja ei teadnud suurt midagi jalgpallist, kuigi klubide nimesid oli ta varemgi kuulnud. Nüüd ütles ta huupi mõned tulemused ning maksis kolm rubla, osavõtu tasu. Olekski hea, kui see raha kaotsi läheks, siis õnnestuks midagi ka ise maksta. Ütles ka oma õige nime ja õige aadressi, sest kuidagi mage oleks olnud toredatele väljategijatele valetada. Istuti koos veel pikalt pärast restorani sulgemist, siis sõidutati loomavedaja taksoga raudteejaama. Ka kupeepilet Moskvasse osteti talle. Eestlane ju.
Pärast seiklemist Venemaal jõudis loomavedaja koju. Ja kirjakastis ootas teda postitšekk 47 rublale ja 47 kopikale. See oli põrandaaluse loto võit.
