Stalin oli Lõuna-Sahhalini endale haaranud Jaapanilt septembris 1945, kaks nädalat pärast Jaapani tingimusteta kapituleerumist Ameerikale, pikka aega saart kui ilmkauget pärapõrgut ei arendatud (pole erilist strateegilist tähtsust, nagu Kuriilidel, kuna jääb pärast vallutusi sisemerre), alles nafta leidmine pani rattad käima. Ja rattad osteti Jaapanilt, see riik tegi sõidukõlblikuks ka oma kunagise rööbastee kunagise laiusega.

Kogunesime kaheksa tundi varem laeva vööri pool asuvale võrkpalliplatsile, moodustasime üksteisel käest kinni võttes ringi ning püüdsime ühislaulugi üles võtta

Korsakovis astusin ma reipalt suurele, luikvalgele turismilaevale Admiral Ušakov, et seilata Kuriilidele. Ja äkki kostis kõrvu justkui eesti keel. Võimatu! Eemalolek tekitab soovhallutsinatsioone. Ma arvan, et siin pole ükski eestlane käinud, ütles mulle ninakalt mu rändurimina. Ja ometi oli kõik õige, laeval retkles tõesti suur rühm rahvuskaaslasi teeneka reisijuhi Enn Käisi eestvedamisel. Kuulsin neilt viimaseid ja emotsionaalsemaid kodumaauudiseid, meil ju toona, 1989. aasta suvel kõik kees ja pulbitses. Otsustasime Kuriilidel ära käia, muidu lüüakse varsti piir kinni ja enam ei saa, ütlesid eestlased. Igati õige otsus. Ent ega sellepärast tohi Balti kett tegemata jääda. Selgus, et laeval on veel kaks lätlaste matkarühma ja üks leedukate oma. No see oli küll taeva kingitus.

Lähenes 23. august. Juba homme. Võtsin siis ohjad enda kätte. Oli nii kampalööjaid kui äraütlejaid. Ent põhiprobleem seisnes selles, et Ohhoota merel on kell Moskva ajast 8 tundi ees. Kui Eestis oli kell seitse õhtul, kui pidi kava järgi olema Balti keti tipphetk (ja oligi), siis meil oleks sel ajal kell näidanud kolmandat öötundi ja kalender juba 24. kuupäeva. Mida teha? Otsustasime keti teha kohaliku aja järgi. Niisiis, kogunesime kaheksa tundi varem laeva vööri pool asuvale võrkpalliplatsile, moodustasime üksteisel käest kinni võttes ringi ning püüdsime ühislaulugi üles võtta. Mis laulu? Ei mäleta. Meie üritus kestis kolm-neli minutit – maksimum viis –, siis aga koputati mulle õlale. Vaatasin – madrus. Väga viisakalt ütles poisiudemes mundrikandja mulle, et sir, sir kapten palub teidenda juurde. Seda „sööri“ mäletan täpselt. Tõusime kaptenisillale, meie ümarkett hajus laiali.

Kapten oli galantne, üpris eakas härrasmees, kes rääkis mulle pikalt, kuidas ta toetab Gorbatšovi perestroikat, et päästa oma kodumaa, Nõukogude Liit katastroofist, samuti seda, et ta ei usu Pravdas ja Kesktelevisioonis levitatavat informatsiooni sündmuste kohta Baltikumis, aga...

Aga laeval ei tohi midagi juhtuda ilma tema teadmata. Oleksime me küsinud... jätkas ta, siis oleks ta keelanud: ei tohi, laeval ei tehta poliitikat, poliitikat tehakse ainult kaldal.

Vestlesime temaga pikalt, kuulsin, et ta on allveelaevugi juhtinud, praegune amet on vaid pensionipõlve hobi. Meie jutt oli nõnda pikk, et kui see lõppes ning ma alla tulles eestlasi kohtasin, arvasid nemad, et ma olen arreteeritud ja pokri pandud.

Veidike kartsin, et mind ei lasta superpiiritsoonis Kuriilidel maale. Põhjuseta. Kapten oli aumees.

Kui me nüüd Enn Käisiga kohtume, siis meenutame ikka, kuidas me tegime Balti ketti Vaiksel ookeanil. On ju Ohhoota meri osa Vaiksest ookeanist.