Tollel õhtul jalutasin ma Tiberi jõe kaldal, oma viis-kuus meetrit madalamal kui Rooma tänavate pind. Jõgi on uuristanud oma sängi aina sügavamaks ja sügavamaks. Linn aga tõusis kultuurikiht kultuurikihi järel. Tundsin end kõndivat kuristiku põhjas, paremat kätt järsk nõlv, vasakut kätt jõgi. Kui ei teaks, siis, ausõna, ei usuks, et ümber minu, vaid mõnikümmend meetrit eemal, mühab mitmemiljoniline metropol. Olen üksinda. Äkki olen siin esimene inimolend, maadeavastaja? Ei, liigikaaslaste jäljed on näha, koht on kaunis räpane, võsastunud ja prahti täis. Mitte prügimägi, vaid prügiorg.
Siis tulevad ereda katusega telgid. Turistid, kellel ei jätku raha hotellideks? Ei, hoopis Rooma kodutud, kes on leidnud endale väärt kodupaiga.
Äkki läks kõuehäälseks kisaks, kõikide telkide uksed löödi kahte lehte valla, välja kargasid mehed ja naised ning hakkasid marulist rõõmutantsu lööma. Minugi kätest haarati kinni, mindki tõmmati juubeldusringi. Tore on olla säravas tujus inimeste keskel, ainult et mis põhjusel nad säravad? Igatahes sära nakatab. Midagi karjutakse kooris, aga mida? Poolavali telgiustest nägin mängivaid televiisoreid telgis, parajasti tuli jalgpallireportaaž. Nüüd märkasin, et mõned tantsijad kannavad punakollaseid T-särke, mille pildil imetab kuulus emahunt – Rooma linna asutaja – oma kutsikaid.
Tuli välja, et AS Roma lõi viiv tagasi värava ning kodutud tifosi’d (selle sõnaga tähistatakse Itaalias spordifänne) väljendasid võidurõõmu.