Tahiti pealinnas Papeetes maabus meie 29meetrine mootorlaev Mann õhtupoolikul. Aega võttis tolli- ja passikontroll, kui ma minema sain, hakkas juba hämarduma. Eilsest tormist väsinud ookean mustas, laine loksus roiult ja kumedalt. Taevaski mustas, kerge vaevaga leidsin sealt Lõunaristi, see oli punkt minu pea kohal. Sadamakaid olid rajatud korallriffidele, nõnda pidin akvatooriumide vahel siksakitama. Mustmiljon luksusjahti, üks uhkem kui teine. Kaldapoolsemad tänavadki olid ehitatud korallidele, millel seisid kerged pillirookatusega bangalod. Ega kangem tuul neid minema pühi? Suundusin kesklinna poole.

Tänavavalgustuse all kohisesid puud, mis ühtaegu õitsesid ja viskasid maha närtsinud lehti. Ja õied olid ratsuritähtede suurused. Mööda Prantsuse mereväebaasist, selle sissepääsu ees oli ilmatu hulk suudlejaid. Paistis, et kohalikud neiud ja mereväevormis noorurid.

Südalinn jahmatas. See oli täiesti tühi ja pime. Kus on pulbitsev suvitamiselu? Kas tõesti minnakse siin kell 8 õhtul magama? Olin kõvasti pettunud. Isegi kaubanduskeskuste reklaamid ei põlenud, vitriinid olid pimedad. Nagu mingi kummituslinn. Ei ainukestki hinge!

Viimaks ometi! Üks vaateaken oli valge, vaatasin sisse. Ruumis sei­sid suvised inimesed, šampuse­po­kaalid käes, näksisid juustu laual. Mind nähti ja kutsuti kohe sisse. Anti pokaal, näidati, kus juustuvaagen. Peeti kõnesid, kallistati perenaist. Kõik prantsuse keeles, mida ma peaaegu ei oska. Üks oli siiski tahiti keeles, selle pidas rahvusihukattes mees. Pillirooseelik kattis ta niudeid. Niipalju sain ikkagi aru, et avatakse uut juuksurisalongi. Avamispidu lõppes, peoperenaine kallistas mindki, andis lahkumisel oma nimekaardi, ütles veel inglise keeles, hakaku ma tema kundeks. Ausõna, ta meeldis mulle kohe. Kindlasti hakkaksin, ainult et juuksed ei kasva kolme päevaga. Pistsin nimekaardi taskusse. Avamispidu lõppes.

Umbes kell pool üheksa lahvatas elu Papeetes keema. Tänavatuled ja vaateaknad lõid särama, õhtune ­siesta sai otsa, õnnelik rahvahulk vooris ookeanipromenaadil. Kihvt, sinna igatsen tagasi.

Koju jõudsin alles kolme kuu pärast. Enne ürpide ­pesumasinasse viskamist sorisin taskud ­hoolega läbi. Ja leidsin käkras ­nimekaardi, lugesin – Linda Kruustee, Salon de coiffure, Mano’i Tatto Studio, 25, Rue Colette, Tahiti Pearl Market, BP 3396 PPT, Papeete 9813, La Polynésie française.

Voh, mille pärast see naine meeldis mulle esimesest silmapilgust! Rahvusvaist tundis ära eestlase. Läkitasin Lindale Tallinna vanalinna vaatega postkaardi, tänasin šampuse, juustu ja kallistuse eest. Vastust kahjuks ei tulnud.