Olev Remsu Karin Kaljuläte

Ilm on seal 7/24/365 mõnus, ühel ja samal ajal puud õitsevad ja viskavad närtsinud lehti minema, rahvas naeratab ning väljaspool pealinna Papeete kesklinna on kõik tasuta.

Muidu on Lõunamere saared laudlamedad, ent Tahiti on erand. Seal leidub mägesid, vanu vulkaane, üks neist, nimeks Mou’a Orohena, küünib koguni kaks kilomeetrit üle merepinna. Kui on mägi, siis tuleb selle otsa ronida, sest muidu ei saa endale õlale patsutada.

Vaeva ülesminemine ei nõudnud, labus rada vonkles džunglitihnikus piki mäslevat mägioja. Alul palmid, siis okaspuud, seejärel läks hõredaks. Kui oja ära lõppes, kulges rada mööda paljast maad üha edasi. Ometi oli see ülev hetk, kui pruunika kivipinnase asemel lahvatas silme ette äkki päike ja hele valgus. Patsuta, oled tipus!

Allatulek oli vaevalisem, võttis päris võhmale.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: